Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Kas lugesite laupäevasest Postimehest semiootikadoktori kraadiga kirjaniku Valdur Mikita esseed, millele ajalehe päismikus juhatatakse lausega «Eesti on manduv koloonia»? Suurima päevalehe niisugune kokkuvõtlik osutus pole mõeldud klikkide püüdmiseks. Ma tahaksin, et Mikita diagnoos ning selle ajalehepoolne võimendus avaks värava laiemale mõttevahetusele, mis võiks päästa meid ideoloogiliselt orjastanud neoliberalismi ahelaist, taastaks Eesti kultuuriusu ja annaks meile tagasi kas või lootuse näha tuleviku-Eestit harmoonilises tervikus, mitte aga linnriigi ja seda reservaadina ümbritseva perifeeriana.


Ligi kaks aastakümmet valitsenud turu- ja majandusfetišismi vaimus tehtud valikud võivad kanda endas pöördumatust, millest kõneleb Rein Taagepera «demograafilise vetsupoti» metafoor või praegu nähtav eestlaste muutumine rändrahvaks.

Vabaduse ja edukuse ülistamise retoorikasse pakendatud poliitikad ei ole kordagi kõnelnud hinnast, mis selle tasakaalustamatu rakendamine endaga on toonud. Et Eesti ühiskond on lagunenud isekeskis võistlevateks või «päästku-end-kes-päästa-saab»-molekulideks. Et maa jookseb verest tühjaks, mida ei ravi enam – nüüd juba liiga hilja tekkinud – üksikud suurmajandidki. Et vaatamata ekstensiivsele paisumisele eesti kultuur killustub ja tasapinnastub, salgab maha talupojakultuuri pärimuslikud allikad, hülgab oma kunagise väärtustelje, läheb üle inglise keelele ja teostab sellega lõpliku enesekolonisatsiooni, millest on kirjutanud ka kolleeg Tiit Hennoste.

19. sajandi kultuurrahvuslusele rajatud Eesti ühiskond ja seejärel riik on omandamas tühja tähistaja vormi (Mikita: «Tõenäoliselt oleme praegu üks segasema identiteediga rahvaid terves Euroopas.»). Seda püütakse kompenseerida riigirahvusluse ning seda tähistavate sakraalidega (näiteks klaasrist Vabaduse väljakul) ning ametlikult riigi julgeolekuga seotud assimilatsioonipoliitikaga.

Kui Valdur Mikita tõdeb, et «on saabunud ajajärk, kus eesti kultuuri sisemine määramatus põkkub välisega», siis tõlgendan ma seda Eesti apooriana. Vana-Kreeka filosoof Zenon kirjeldab ühte apooriat ­Achilleuse ja kilpkonna võidujooksuna, kus vaatamata ette antud edumaale ei saa välejalgne Achilleus kilpkonna kunagi kätte.

Valitsev konkurentsidiskursus (mis «toodab» vastuolusid, sest kõik ei saa olla võitjad), vabaduse egoistlik käsitlus ja üleilmastumine sunnivad meidki otsekui ­Achilleust üha kiiremini jooksma, et kilpkonnale (mis võiks olla meie kultuuriusu metafoor) järele jõuda. Aga selleks ajaks, mil me seda tunda võiksime, on kultuuriusk meid juba (jäädavalt?) maha jätnud. Meie põhiküsimus on täna: kuidas võiks Eesti end taas leida Eestina? Mõistagi, kui me seda üldse veel küsimuseks peame.