Hispaania tuntuim kirjanik Javier Marias.

FOTO: Corbis/Scanpix

Hispaania premeerituima kirjaniku Javier Mariase (sündinud 1951) teine eestindus, kümme aastat tagasi ilmus samuti «Moodsa aja» sarjas «Nii valge süda», millest on ainult head mälestused, mida ei saa öelda värskelt loetud teose kohta, milles kirjanik toetub oma Oxfordis elatud ja sealses ülikoolis (kus siis veel, jah) töötatud aastatele 1983–1985. Aga ehk tuleb järelmaitse parem.


Esialgu peab ütlema, et see raamat on üdini egoistliku inimese enesekeskne nägemus ühest põnevast kohast teatud kindlaksmääratud ajal, nii et koht taandatakse peategelase mingiks rudimendiks, nagu tüütuks, aga õnneks ajutiseks kasvajaks – ta ei tundnud end ülla päikeselise Hispaania inimesena seal hästi, noh, selline põhjamaa vaikne intriige täis väikelinn, mannetuke Oxford. Ja kõik tegelased jäävad varjukujudeks tolles hämaras linnas, ehkki oma küünilisel moel on jutustaja sageli vaimukas.

Lähtekohana tuleb selgeks teha, kas Marias kirjutab raamatus endast. Keegi selles raamatus meiega mina-vormis räägib, arvestades aega, kohta ja isikupära – see võiks olla meie kirjanikuhärra küll. Mitte mõni tema väljamõeldud karakter, keda ta muudes teostes valdavalt kasutab. Peas sündinud fantaasia ja tegelikust elust korjatud isikute ja faktide põimimise vahekord on omaette teema, eks ka väljamõeldisel ole omad allikad ja reeglina pärinevad nad sellestsamast maailmast ning tuginevad kirjanike kogemustele.


Kirjanik ise teeb autobiograafilisusest ja personaalsusest romaani alguse (jutustaja ehk fiktsiooni suu kaudu) ja järelsõna abil (Javier Mariase suu kaudu) teose ühe keskse teema ning nimetab jutustajat nii: «ta oli see, kes mina oleksin võinud olla, ent ei olnud». Olukorda pikemalt lahti seletades jätab Marias asjad veel ambivalentsemaks. Inimene, kes räägib, pole isegi mitte selle inimese vari, kes nägi. Tuues tõestuseks näiteks, et raamatutegelane saab lapse, aga temal lapsi pole. Ja ei ole neid oxfordlasi, keda jutustaja kirjeldab.

Reaalsusest kinni pidama ei pea, veel vingemad võimalused egotripiks. Lase aga tulla. Ma saan aru, et minu senine jutt siin võiks iseloomustada eriti mahlakat, poliitiliselt mõnusalt ebakorrektset ja kunstipäraselt vildakat romaani, sest keda huvitab kunstis peegel, kunst peab nähtusi võimendama ja pakkuma võimalusi utoopiateks. Õigemini, valemeid võib pakkuda miljon, sest kunstil pole materjaliks mitte ainult kogu maailm, vaid ka lõputu hulk variatsioone sellest ehk õigus seda maailma ükskõik kuidas käsitleda ja kujutada, kunstis ei ole vale käsitlust.

Ent jutustaja on ikkagi kinni intiimpäevikus ja olukirjelduses. Tal on tema enda piirid, kes ta ka pole. Puudub pilk ülaltpoolt, puudub üldistuskoht. See romaan on klaustrofoobiline.

Enamik lugejaid ei tunne ju kirjanikku niikuinii, kas jutustaja on tema või ei ole, on seega ükskõik. Kõnelema peaks teose sisu. Sisuks aga on «Oxfordi romaanis» ühe 30ndates mehe valulemine ühe abielunaise Clare Bayesi järele, frustreerivad (A: lootusetu lõpuga, B: meeleheitliku varjamise ahelais) armuseiklused. Kusjuures ta isegi ei armasta seda naist, pigem mattub oma kire, isegi vast kihu alla. Seeläbi aga kannatab kogu esitus: linn, selle elanikud, peategelase kolleegid, kõik on kaetatud, halli loori alla maetud. Oo rõve kiim.

Loomulikult on paljugi selles Oxfordi-loos esitatud metafooridena, kaasa arvatud painav, tühine, üldistusvõimeta armulugu. Meie ellu kuulub ka see, mille oleme kõrvale heitnud, mida me ei ole valinud, kuskil olematuses kõnnivad meienäolised varjukujud, kes teevad neid asju, mis meil õnneks või kahjuks on tegemata jäänud. Autor räägib romaanis mälu muutlikkusest, aja varjuküljest ja luhtunud võimalustest.

Juhuslik naistuttav, keda jutustaja justkui näeb aeg-ajalt või ei näe, ta ei teagi: õige tutvumine sumbus pärast teist tervitamist. Üheöösuhe, keda jutustaja arvab pärinevat romantiliselt rustikaalsest maakohast, ainult et kindlasti on sealt nüüd metsad maha võetud. Prügikorvi analüüs.

Surma erinevad astmed raamatu tegelastel. Põnevaim tegelane on reaalne kirjanik Gawsworth minevikust, kellele omistatakse eba­reaalseid tegevusliine. Siin raamatus on kohti, kust mälus hiljem tagasi sisse minna, ja raamat võib niimoodi isegi särama hakata.

Juba eos võib šedöövriks pidada kolledžite pidulike õhtusöökide kirjeldust. 35. leheküljel algav peatükk oleks omaette geniaalne novell, iseasi, et kõnelema paneb teda kontekst, kontekst ise on aga tuim. Aga sa pead selle läbi närima.

See näitab, kui värvikas ja kõnekas võiks olla see romaan, kui olematu jutustaja poleks lootusetult armunud omaenda isikusse (mitte Clare Bayesi omasse) ning kui mainitud afäär ei varjutaks jutustaja (mitte autori) kirjutust. Autori kirjutusest lähtudes võib just see mulle, lugejale, jäänud halb mulje olla õnnestunud kujund, mis mälus muudab selle teose hiilgavaks. Ma siiski ei usu selle teose ilmutuslikkust.

Raamat

Javier Marias
«Oxfordi ­romaan»
Tõlkinud
Kai Aareleid
Sari «Moodne aeg»
Varrak
206 lk