JUHTKIRI ⟩ Meelepaha aasta

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Valitsuse jutt on olnud segane ja on puudunud selge majanduskriisist väljatulemise poliitika.
• Valitsus ja peaminister pidanud maksma märkimisväärse reitingulangusega.
• Meil on ajalooline sündimuskriis, kuid valitsuse meelest ei ole häda suur ja pole põhjust viriseda.

President Alar Karis lausus aasta tagasi valitsust ametisse kinnitades prohvetlikud sõnad: «Ausat juttu arukad mõistavad, keerutamine tekitab trotsi ja meelepaha.»

Vaadates erakondade reitinguid ja lugedes arvamusavaldusi, on valitsus tekitanud palju trotsi ja meelepaha, ning mitte seetõttu, et on langetanud ebapopulaarseid riigimehelikke otsuseid, vaid seetõttu, et jutt on olnud segane ja on puudunud selge majanduskriisist väljatulemise poliitika. Teiseks, valitsus on hakanud langetama otsuseid, millest enne valimisi ei räägitud sõnagi, ehkki igal võimalikul juhul on rõhutatud valimistel saadud mandaati kui luba jõuliselt tegutseda.

Meenutame mõningaid möödunud aastat iseloomustavaid märksõnu. Slava Ukraini skandaal. Kolmanda lapse toetuse vähendamine. Automaksu idee ja selle konarlik tutvustamine. Kestev jant eelarve arutelu ja maksutuludega. Euroopa Liidu üks kõrgemaid ja kestvamaid inflatsioone. Kõrged elektrihinnad. Käibemaksu tõus. Õpetajate streigi väljakutsumine. Riigilõivude tõus. Kolmandat aastat kestev majanduslangus.

Paraku pole tegemist Balzaci «Inimliku komöödia» sarja puuduolevate teostega, ehkki igal teemal saaks kirjutada toeka romaani. Tegemist on Eesti tõsielu verstapostidega, komponentidega, millest valmivat suppi peame maksumaksjatena kõik veel mõnda aega helpima.

Melodraamat lisab, et eelarvejant ja paaniline uute maksude otsimine oleks olnud ehk olemata, kui Reformierakond poleks ise suurendamas eelarveauku jäärapäise nn maksuküüru kaotamisega.

Pole näha mingisugust arusaadavat plaani majanduse olukorra parandamiseks. Jutud rohepöördest või personaalsest riigist ei täida seda rolli kuidagi.

Nagu juba alguses viidatud, on valitsus ja peaminister pidanud maksma märkimisväärse reitingulangusega. Kui tavaliselt on õnnestunud Reformierakonnal sokutada valitsemise tagajärgi edukalt väiksemate partnerite kaela, siis viimase aasta jooksul on pidanud nad võtma enamiku mainekahjust enda kontosse. Mis puutub Eesti 200sse, siis neil on varuks täieliku omaloominguna Slava Ukraini skandaal ning häbiväärne New Yorgi konsulaadi sulgemiskava. Huvitava erandina on sotsid suutnud reitingut isegi kasvatada, mis toimuva taustal on märkimisväärne.

Muidugi on valitsus teinud ka häid asju. Samuti võib poliitilise kultuuri nässukeeramises süüdistada opositsiooni. Ent rahvusvaheline edukas lobitöö Ukraina toetamiseks – mis kahtlemata ühtib meie rahvuslike huvidega – ei asenda ebaõnnestumist majanduse valdkonnas, kuigi sedagi saab mõneti vabandada keerulise majandusolukorraga Eesti ekspordi sihtturgudel.

Paraku on valitsuse sammud kippunud majanduskriisi võimendama, ja mis kõige hullem, polegi näha mingisugust arusaadavat plaani olukorra parandamiseks. Jutud rohepöördest või personaalsest riigist ei täida seda rolli kuidagi.

Ja lõpetuseks. Meil on ajalooline sündimuskriis, kuid valitsuse meelest ei ole häda suur ja pole põhjust viriseda. Meie õnneks seisab varsti ees Euroopa Liidu kõrgete ametikohade jagamine, äkki lähetatakse Kallas Brüsselisse.