/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2012/04/04/1041740t1h455b.jpg)
Alles aasta, hüüatas tubli kodanik ja jätkas: «Mul on tunne, et Ansip on olnud võimul vähemalt Brežnevi ajast peale.» Kunstilisest liialdusest hoolimata on tõsi, et Andrus Ansipist on seitsme aastaga saanud Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri kõrval üks Euroopa Ülemkogu vanimatest tegijatest.
Vaatame vahepalana otsa ajateljele. Aasta tagasi, 6. aprillil, andis Andrus Ansipi kolmas valitsus riigikogu ees ametivande. 13. aprillil möödub seitse aastat Ansipi esimese valitsuse ametisse astumisest, kus majandus- ja kommunikatsiooniminister oli Edgar Savisaar ja keskkonnaminister oli Villu Reiljan.
Täna viis aastat tagasi andis ametivande Ansipi teine valitsus, mille moodustasid kolm erakonda. 2009. aasta kevadsuvel lahkusid koalitsioonist sotsiaaldemokraadid. Pärast IRLi ja Rahvaliidu volikogu heakskiiduta jäänud katset kaasata Rahvaliit valitsusse, teatas peaminister 2. juunil 2009, et Reformierakond ja IRL jätkavad vähemusvalitsusena. Eelmise aasta valimistel sai Reformierakond 33 ja IRL 23 kohta riigikogus – valijad lubasid senise vähemusvalitsuse riigitüüri juurde tagasi juba selget enamust omava koalitsioonina.
Niisiis on valitsuse tuumik olnud sama vähemalt kolm ja mööndustega viis aastat. Viimase aasta selgeim eripära on Reformierakonna ja IRLi enamus riigikogus, mis tähendab seda, et koalitsioon ei saa oma tegematajätmisi õigustada maailmavaateliste vastuoludega valitsuse sees, vaid peabki oma valimislubadusi läbi viima.
Teisalt on koalitsiooni tugevus toonud kaasa ka süüdistused ülbuses ja viletsas kuulamisoskuses. Tõsi, etteheited teerullipoliitikale parlamendis jmt on saatnud kõiki taasiseseisvunud Eesti valitsusi ja tihtipeale on seejuures olnud raske eristada poliitilise kultuuri vajakajäämisi adekvaatselt kirjeldavat juttu opositsioonilise kriitika baastasemest. Samas on selge, et kuulamisoskust tuleb Eesti poliitikas kõvasti arendada.
Olgugi et rohkem kui pool valitsusliikmetest on kas uued või vähemalt liikunud ühest ministeeriumist teise, tuleb neilgi oma isiklikule uudsustundele vaatamata arvestada, et inimesed ei taju seda valitsust uuena ning isegi noviitside (nina)tarkusest on hõlbus välja lugeda liiga kauaks oma kohale vegeteerima jäänute ülbust. Moraal on selles, et kaasamine ning aus, viisakas ja heatahtlik suhtlemine on poliitiku pingutust nõudev töö, mitte ametkondlike tarkuste tasuta kaasaanne.
Kaalul on rohkem kui stiil, sest me ei oota demokraatialt pelka «OECD riikide parimate praktikate kasutuselevõttu», vaid kõigi variantide kaalumist ning loomingulist kohandumist tegelike oludega. Me peame nõudma iseendilt parimat võimalikku Eestit ning me ei tohi lasta enda valitud poliitikutel, olgu nad opositsioonis või koalitsioonis, seda imperatiivi unustada.