:format(webp)/nginx/o/2022/05/17/14556626t1h9f80.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/01/15753766t1he0b5.jpg)
- Gruusia on seadnud sihiks Venemaa väärtus- ja mõjuruumi.
- Riiki valitseva partei esindajatega pole meil millestki rääkida.
Välisminister institutsioonina peab praegusel keerulisel ajal töötama suundadel, mis aitavad Eestit kaitsta ja hoida meie liitlassuhteid, kirjutab AS Confido Nõukogu liige Ahti Kallikorm (Isamaa).
Koos Läti, Leedu ja Islandi välisministritega suundus Gruusiasse ka Eesti välisminister Margus Tsahkna. Kuigi reisimine ja teiste riikide külastamine on oluline osa välissuhetest ja välisministri tööst, jääb sedapuhku arusaamatuks, mida soovime ja suudame saavutada riigis, mis on juba kiitnud heaks välismõju seaduse ja seadnud enda sihiks mitte Euroopa Liidu, vaid Venemaa Föderatsiooni väärtus- ja mõjuruumi.
Tsahkna puhul polnud tegemist ilmselt mitte niivõrd Eesti välispoliitiliste suundade kaitsmise ja Gruusia opositsiooni toetamisega, vaid alla valimiskünnist kukkunud Eesti 200 reitingu päästmise ning isikliku Euroopa Parlamendi valimiskampaaniaga. Midagi taolist nägime ka Tsahkna India-visiidi ajal, mil välisminister oli ministeeriumi raha eest kaasa võtnud lausa suunamudija. Eks ikka selleks, et olla popp ja noortepärane ning püüda nooremate valijate hääli.
2024 pole 2008
Loomulikult saavad Tsahkna toetajad viidata president Ilvese 12. augustil 2008 tehtud visiidile, mil Ilves külastas koos Poola riigipea Lech Kaczyński, Leedu riigipea Valdas Adamkuse, Ukraina riigipea Viktor Juštšenko ning Läti peaministri Ivars Godmanisega Venemaa Föderatsiooni rünnaku alla sattunud Gruusiat.
Toonase visiidi sõnum oli selge: oleme end kaitsva riigi ja rahvaga samas paadis ning kinnitame presidendile, et lääne toetus Gruusiale on garanteeritud. Tegemist oli vajaliku visiidi ja vajaliku sõnumiga. Meid võeti vastu kui sõpru ning ainsad, kes toonase sammu üle ei rõõmustanud, kuulusid Venemaa juhtkonda.
Nüüd on olukord teistsugune. Alustame kasvõi sellest, et toonane president Saakašvili ei ole Gruusias enam mitte kangelane, vaid poliitiliselt tagakiusatud ja süüdimõistetud vang. Võim on erakonna Gruusia Unistus käes, kelle ridadest sai sel aastal peaministriks Irakli Kobahidze. Gruusia Unistus tuli võimule 2012. aastal Šaakasvili-vastaseid meeleolusid ära kasutades ja on enda võimu tasapisi aina kindlamaks betoneerinud. Kui 2020. aastal sai Venemaa-meelne Gruusia Unistus 150 parlamendi kohast endale lausa 91, tekkisid selle tulemusena nii kahtlused valimiste legitiimsuses kui ka ühiskondliku pahameele väljendusena ka meeleavaldused.
Et järgmiste valimiste võidule veelgi lihtsamalt vastu minna, peavad uue seaduse järgi «välismõju kodanikuühiskonna rühmitused», kes saavad rohkem kui 20 protsenti oma sissetulekust välismaalt, registreerima end kui «võõrvõimu huve teenindavad organisatsioonid». Seaduse kriitikud on tõstnud esile, et seda hakatakse kasutama korruptsioonivastaste võitlejate ja valitsuse kriitikute vaigistamiseks. Euroopa Liit hoiatas Gruusiat, et sellise seaduse vastuvõtmine takistaks riigil ühenduse liikmesuse poole liikumist. «Kui nimetatud seadus vastu võetakse, siis sellest saab tõsine takistus Gruusiale riigi Euroopa perspektiivile,» ütles ELi pressiesindaja Peter Stano.
Miks me Lukašenkot ei taha veenma minna?
Ometigi oli Gruusia Unistusel sellest suures plaanis absoluutselt kama ning seadus, millega öeldi Euroopa Liidule, NATO-le ja seega ka meile «nägemist», võeti vastu häältega 84-30. Karta on, et kuigi uue seaduse vastu on nii Gruusia president Salome Zurabišvili kui opositsioon, on praegusel hetkel sealsest lobistamisest sama palju kasu kui Valgevene juhtkonna veenmisest Putinit enam mitte toetada. Siinjuures ärgem unustagem, et Valgevene opositsioon korraldas 2020. aastal peale Lukašenko järjekordset «triumfi» valimistel samuti suuri ja vihaseid meeleavaldusi, kuid nende kätt me hoidma ei läinud. Ei tulnud kellelgi mõttesse minna ka kohtuma Lukašenko ja tema administratsiooniga, veenmaks neid korraldama uusi ja ausaid valimisi.
Välisministrid kohtusid Gruusias nii eelnõu vastu seisva president Salome Zurabišvili kui ka valitsusparteisse kuuluvate parlamendi spiikri Šalva Papuašvili ning peaminister Irakli Kobahidzega. Lisaks Venemaa-meelsele peaministrile istuti seega sama laua taha sellesama spiiker Šalva Papuašviliga, kes nädal tagasi teatas valitsuspartei Gruusia Unistus otsusest luua andmebaas välisagentide seaduse vastu protestidel osalevate isikute kohta. Sisuliselt on tegemist poliitiliste vastaste registrisse kandmise ja stigmatiseerimisega.
Sõnade asemel on vaja tegusid ehk sanktsioone
Peame mõistma, et välisminister institutsioonina peab praegusel keerulisel ajal töötama suundadel, mis aitavad Eestit kaitsta ja hoida meie liitlassuhteid. Gruusia Venemaad soosivale juhtkonnale ilusaid sõnu pildudes ei väära me ei Gruusia Unistuse otsustusprotsessi ega muuda nende olukorda kuidagi keerulisemaks.
Aasta tagasi ütles toonane Gruusia peaminister Irakli Garibašvili, et sanktsioonide kehtestamine Venemaale hävitaks Gruusia majanduse. Sõnum, mille saame ilma Putini sõpradega füüsiliselt ühe laua taha istumiseta saata, olekski meie vaatenurgast see, et Eesti teeb kõik selleks, et hoopiski Gruusia praeguseid võimureid ennast tabaksid Euroopa Liidu ja USA sanktsioonid.
Seega peame oma jõupingutused suunama hoopiski sanktsioonide kehtestamisele, sest Venemaaga sarnaselt käituv riik peab saama ka sarnase kohtlemise osaliseks.
Ning kui Tsahkna kellegagi kohtuda tahab, siis peaks tema päevakavas olema Gruusia sanktsioonide küsimuse arutamine enda Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kolleegidega. Sest erinevalt Gruusia Unistuse liikmetest on meil nendega midagi rääkida.