Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: Austria tegur - ratsionaalse loogikaga tagasi 19. sajandisse?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Peeter Langovits

Eestlased tahavad, et nende riiki pandaks tähele ja et tähelepanu oleks meeldiv. Ameerikas on väike, aga aina kasvava mõjuga rühm, kes vastab mõlemale kriteeriumile. Kolumnist Abdul Turay tutvustab Austria koolkonda.

Neil on suured teadmised, nad on edukad, üks neist kandideerib isegi Ameerika Ühendriikide presidendiks. Neid nimetatakse Austria majanduskoolkonnaks ehk lühemalt austerlasteks.

Nendega on ainult üks probleem. Maailma juhtivad vaimuinimesed, olgu nad millise suuna esindajad tahes, peavad austerlasi peast põrunuks. Tagasihoidlikult öeldes paneb see meelt heitma. See tähendab, et kui lugeda mõnes välismaises väljaandes kiidusõnu Eesti aadressil, tuleb neid võtta suure ettevaatusega. Tegu võib olla lihtsalt hullumeelse inimese sonimisega.

Austria koolkond on nime saanud selle järgi, et suur osa selle rajajaid oli pärit Austriast – eriti tasub mainida Ludwig von Misest ja Friedrich Hayekit. Austerlased ei tahtnud majandusteaduses rakendada loodusteaduslikke või matemaatilisi meetodeid, eelistades sellele ratsionalismi. Nende ainuke tööriist oli loogika.

Austria koolkonna ja majandusteaduse peavoolu erinevus on sama suur nagu kreatsionismi ja Darwini loodusliku valiku teooria vahel. Analoogia pole just kuigi täpne, aga sobib siiski, sest austerlased otsekui pöörduksid tagasi aega enne loodusteaduslike meetodite loomist. Nad usuvad, et inimkäitumine on liiga keeruline, et seda oleks võimalik valada matemaatilistesse mudelitesse. Austria koolkond on väga vana mõtteviisi uus versioon, see on Kanti-eelne ratsionalism.

Austria koolkonna teooriaid ei õpetata ülikoolis ja selle juhtivail poolehoidjatel on raskusi töö leidmisega. Von Mises pidi suure osa karjääri vältel tundma ennast väljatõugatuna. Austerlased ise näevad ennast võitlejatena sajandipikkuses lahingus sotsialismi ja sotsiaalliberalismi vastu.

Austerlased on kindlad, et inim­olu viletsus tuleb valitsuse liiga suurest tähtsusest: valitsuse süü on inflatsioon, tööpuudus, sõjad, diskrimineerimine, üldse kõik pahed. Nad usuvad kulda, nad ei usalda keskpanku ega osareservipangandust.

Austria koolkonna keskne mõiste on majandustsükkel. Surutisi põhjustavad intressimäära liiga madalal hoidvad keskpangad. See toob kaasa krediidi laienemise ja halvad investeeringud. Lõpuks hakkab krediit kokku kuivama, kui inimesed mõistavad, et millesse nad ka ei investeeriks – olgu aktsiatesse 1920. aastate Ameerikas või kinnisvarasse 21. sajandi alguse Eestis –, ei ole see väärt investeeritavat raha. Investeeringud varisevad kokku, ettevõtted lähevad pankrotti ja ongi käes surutis.

Austerlased väidavad, et surutis on hea, see on ravim. Surutise kaudu kohaneb majandus senise raiskava kulutamisega. Sel ajal hakkavad inimesed säästma ja ellujääjad teevad nutikaid investeeringuid, mis toovad tõelist kasu.

See ei ole pelgalt teooria. Austerlased tahavad tõmmata Eesti ja kogu ülejäänud maailma vastupanust ja hädakisast hoolimata tagasi 19. sajandisse. Unustage igasugused sotsiaal- või üldse kõik hüvitised. Kui peaks tekkima näljahäda, on kõige äärmuslikumad austerlased seisukohal, et valitsus ei peaks inimesi toitma, sest see rikuks vabaturu raudset distsipliini. Nii juhtus 19. sajandil näiteks ­Iirimaal ja Indias. See peaks selgeks tegema, miks neid kiputakse peast põrunuks pidama.

Eestis on olemas oma austerlased. Nad on kõik väga toredad inimesed, kes usuvad siiralt oma ideid, isegi kui need tunduvad paljudele jubedad. Nad peavad loenguid ja saavad iga nädal kokku, et oma mõtteid arutada.

Keegi neist ei ole professionaal, nad tegelevad majandusteaduse kui hobiga. Nad propageerivad kõigi vahenditega kapitalismi. «Me peaksime kaotama miinimumpalga. Poliitiliselt ei ole see veel võimalik, aga see aitaks kindlasti,» on öelnud rühma juht Paul Vahur.

Rühma pesamuna Liis Kabonen on olnud austerlane umbes aasta. See noor naine tahab kaotada riikliku pensioni. «Kõigepealt peaksime neid vähendama,» sõnab ta. «Lõpuks tuleks see täielikult kaotada, aga seda ei saa teha üleöö. Kui inimesed teavad, kuidas asjad lõpuks kujunevad, saavad nad hakata looma enda toetussüsteemi ja rohkem perekonnale toetuma. See ongi uba – toetuda perekonnale kõikvõimalikul viisil.»
Tahes-tahtmata kerkib pähe mõte, mida arvab sellest tema vanaema.

Austerlastele meeldib Eesti, sest siin on valitsus juba lakanud inimeste eest hoolitsemast. Austerlastele meeldib Eesti, sest siin hindavad inimesed rasket tööd ja kannavad enda eest ise hoolt. Austerlastele meeldib Eesti, sest siin on väikesed pensionid, väike miinimumpalk, väikesed töötuhüvitised ning väike palk nii õpetajatel kui ka avaliku sektori töötajatel. Austerlastele meeldib Eesti, sest erinevalt lääne turgudel domineerivast liberaalsest majandusteadusest tõmbas riik siin ennast surutise saabudes kokku ja kärpis palku. Inimesed aga talusid raskusi virisemata.

Valitsuse reaktsioon oli väga austerlaste moodi, kõige rohkem kogu maailmas. Kuid nende kaaslane Robert Müürsepp lisab: «Me ei arva, et Eestis oleks juba piisavalt austerlasi.»

Tasub siiski tähele panna, et kuigi austerlased võivad olla peast põrunud, võib neil ka õigus olla.

Juhtivad austerlased ennustasid õigesti 2008. aasta surutist, mida enamik peavoolu majandusteadlasi ei suutnud. Eesti viimase nelja aasta majanduslugu on olnud just selline, nagu on ennustanud austerlased juhuks, kui valitsus võtab omaks nende meetodid: lühike ränk surutis, millele järgneb elav taastumine.

Hayek sai 1974. aastal majandustsüklite teooria eest Nobeli majanduspreemia. Kuid ta kasutas ka loodusteaduslikke meetodeid, mistõttu mõned arvavad, et ta polegi õige austerlane. Siiski on tema poliitiline manifest «Tee orjusse» peaaegu kohustuslik kõigile IRLi ja Reformierakonna liikmetele.

Hayekist hoolimata on austerlased seniajani kõrvalise tähtsusega. Tõsi, kriisiaegadel võivad niisugused nišiliikumised äkitselt kasvada. Nii juhtus kõikjal Euroopas 1930. aastatel. Ameerikas meeldib see parempoolsetele libertaaridele. USA põhiseadus tugineb 18. sajandi ratsionalismile. Siin astubki mängu USA presidendikandidaat, praegune kongresmen Ron Paul, kes on kindlalt austerlane. Sellepärast teda nii armastatakse, kardetakse kui ka eiratakse.

Austerlasi leiab kõikjalt. Üha tugevnev Teepartei liikumine, mis on tasapisi üle võtmas Vabariiklikku Parteid, on valdavalt austerlaste mõju all.

Enamik kaldub arvama, et okupeerimisliikumine oli vasakpoolne, kuid seda see polnud: Ameerikas oli see vähemalt poolenisti austerlaste liikumine. Siin ei ole sugugi vastuolu. Majanduslikult paremäärmuslikud austerlased ja majanduslikud äärmusvasakpoolsed on ühel meelel, et maailma hädade põhjus peitub inimesi ekspluateerivates monopoolsetes korporatsioonides. Nad on ühel meelel selleski, et mida enam on võimu valitsusel, seda enam on võimu korporatsioonidel, sest korporatsioonid suudavad ühel või teisel moel valitsusi kontrollida.

Nad on eri meelel, mida ette võtta. Austerlased ütlevad: kärpigem valitsust! Ülejäänud okupeerimisliikumine … Nojah, nad ei ütle tegelikult midagi. Neil ei ole veel vastuseid. Nad teavad lihtsalt, et nad on rahulolematud … Jah, millegagi kindlasti.

Ent tegelikult ei hirmuta inimesi austerlaste majanduslik teooria ega isegi praktika, vaid eelkõige nende välispoliitika. Kui austerlased saavutavad maailmas ülekaalu, muutub kõik. Ameerika austerlased seisavad vastu riigi ülalpeetavale tohutule sõjaväele ja agressiivsetele laastavatele sõdadele. Ron Paul peab Ameerika sõjaväge tööriistaks, mille abil korporatsioonid pumpavad valitsuse vahendusel inimestelt raha välja.

Kui Ron Paul või mõni tema moodi tõeline austerlane peaks kunagi presidendiks saama, on kõik läbi: USA ei ole enam üliriik ja muutub taas isolatsionistlikuks nagu 19. sajandil. Just sellepärast Ron Pauli armastatakse, kardetakse ja eiratakse. Ja just sellepärast peavad inimesed tänapäeva estofiile peast põrunuks.

Tagasi üles