Swedbanki makroanalüütik Maris Lauri

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Analüütik Maris Lauri hinnangul ei näita praegune ma­j­andus­keskkond, et Eesti tänavust majanduskasvu prognoosi tuleks dramaatiliselt alandada.
 

Eesti majandus sõltub üpris palju, võib isegi öelda, et eluliselt ekspordivõimalustest. Seetõttu on kindlasti oluline, mis toimub piiri taga.

Praegu on pilt üpriski hallitooniline. Samas ei tasu ka liiga pessimistlikuks muutuda, mis tundub olevat juhtumas äsja teatavaks saanud Eesti majanduskasvu prognoosidega. Ma ei ole sugugi kindel, et kasvuhinnangute alandamine on põhjendatud. Välised riskid on küll osaliselt muutunud, kuid nende muutuste mõju on tagasihoidlik ja ennem positiivse kui negatiivse märgiga.

Eesti majandus on tugevalt seotud Soome ja Rootsi majandusega. Seega, kui sealne majanduskasv aeglustub, siis on sellel mõju ka Eesti majandusele. Aga kas see seos on ikka üksühene?

Kindlasti läheb midagi keerulisemaks Eesti eksportööridele, kuid teisalt on Eesti kulueelis niivõrd suur, et kitsamad ajad Rootsis ja Soomes võivad tähendada hoopiski rohkem tellimusi Eestile ja uusi investeeringuid Eestis. Hiina (ka tähismõistena) ei pruugi olla konkurentsivõimeline, kui transpordikulud on suured ja muud riskid märkimisväärsed.

Ei tasu tähelepanuta jätta ka seda, et kuigi Euroopa majandusväljavaated on eelmise aastaga võrreldes nirud, on ootused ennem kasvu- kui langusteel.

Kreeka ebakindlusest põhjustatud masendus ja hirmud jõudsid tippu novembri lõpus – mäletate, et FT teatas tõsimeelselt, et eurotsooni lagunemiseni on aega kümme päeva? – ja kuigi Kreekaga seotud riskid pole kadunud, on nad tuntavalt nõrgenenud.

Inimesed on väsinud pidevatest juttudest kohe saabuvast  majanduslikust ja poliitilisest kollapsist eurotsoonis ega lase end sellest enam nii palju häirida. Meeleolud on aga olulised – ebakindlas olukorras pered säästavad, ettevõtted ei investeeri ega palka uusi töötajaid ning pangad raha ei laena. Euroopa meeleolud ei ole enam languses, eelmise aasta lõpuga võrreldes on nad pisut tõusnud (märtsikuine langus on üpris marginaalne). Kõik märgid näitavad, et languse põhi jäi neljandasse ja esimesse kvartalisse.

Tõus oleks ilmselt suurem, kui poleks tugevnenud üks globaalsetest riskidest – nafta hind on päris kõvasti kasvanud. Eeldades, et poliitilised pinged Lähis-Idas ei arene millekski väga ebameeldivaks, ei tohiks nafta siiski enam oluliselt kallineda.

Kallis kütus vähendab majanduskasvu, kuid nafta hinna tõusust tulenev negatiivne mõju on enam-vähem tasakaalus (või pisut nõrgem) Euroopa-siseste riskide alanemisega.

Eesti ekspordi hindamisel ei tohiks tähelepanuta jätta asjaolu, et ELi-väliste riikide osakaal sihtturgudel on tõusnud 35 protsendini, sealjuures SRÜ-väliste riikide osakaal läheneb üpriski jõudsalt 20 protsendile.
See kinnitab seda, et Eesti ettevõtjad suudavad leida uusi turge vaatamata sellele, et euro kurss peaks asja tuntavamalt keerulisemaks muutma. Kuigi ka muu maailm pole riskivaba, on seal kasvuvõimalusi rohkem kui Euroopas.

Eesti tarbija on tõsiselt häiritud kasvavatest hindadest ja depressiivselt madalast sissetulekust. Samas on perede majandusseis siiski paranenud – hinnanguliselt oli perede tulutase 2011. aastal mõnevõrra suurem 2009. aasta omast, kuigi umbes 15 protsenti madalam 2008. aasta omast – ning nad hakkavad kulutusi suurendama.

Jah, esialgu on kasv üpriski tagasihoidlik (veebruarikuine jaekäibe kasv on vähemalt osaliselt eelmise aasta kompensatsioon) ning edasilükatud ostude osakaal praeguses tarbimises on suhteliselt suur.

Tööhõive paraneb. Tänavused töötuse näitajad käivad tavalist hooajalist rada pidi ja tööpakkumiste arv kasvab koos kevadega, ainult et töötute arv on 25 protsendi võrra väiksem ning tööpakkumisi mullusest 40 protsenti enam.

Kui ettevõtetel poleks lootust oma tootmist kasvatada, siis oleksid arvud kõvasti teistsugused – see on kinnitus sellele, et liigseks pessimismiks Eesti tootmismahtude pärast pole põhjust. Suurem hõive tähendab suuremaid sissetulekuid, suuremad sissetulekud tähendavad suuremat tarbimist.

Tarbimise pidur on suhteliselt kõrge hinnatõus ja selle ootused ning tagasihoidlik palgakasv. Ei saa välistada, et neist tegureist mõnes asjad praegusest tunduvalt soodsamaks muutuvad, näiteks võib vajaliku tööjõu puudus kiirendada palgakasvu, või kehvemaks, näiteks hinnatõus. Muidugi pole tänavu loota tarbimisbuumi, kuid inimesed ei ole tõenäoliselt kulutamisega nii kitsid kui varem. On täiesti võimalik suurendada tarbimist ja sääste üheaegselt ja suure tõenäosusega just nii lähebki.

Kindlasti ei tohi unustada seda ELi ja kvoodiraha, mis Eestil tuleb tänavu kulutada. Ka ettevõtted investeerivad tootmisse. Kui kasvavad investeeringud – ja üpris jõudsalt –, siis kasvab ka majandus.

Me teame, et asjad võivad vahel väga viltu minna. Selliseid suuri viltuminekuid ei ole aga üldjuhul võimalik prognoosida, vähemalt mitte ajaliselt ja ulatuselt täpselt. Ka praegu võib pikast riskide loetelust leida vägagi koledate tagajärgedega võimalikke arengukäike (nt sõda Lähis-Idas), kuid nende tõenäosus on siiski piisavalt väike, et jääda põhistsenaariumist välja.

Seega pole minu arust põhjust, miks peaks Eesti majandusprognoosi tänavu tuntavalt alandama. Vaid rahandusministeerium peaks olema tagasihoidlik, et maksu­prognoosid taas kord liialt optimistlikuks ei osutuks.

Autor on majandusteaduste magister; ta on töötanud analüütikuna Eesti Pangas, Tallinna Pangas ja Hansapangas / Swedbankis, aga ka lektori ja teadustööde juhendajana kõrgkoolides.