Teeme linnast priske valimiskasti!

FOTO: Urmas Nemvalts

Võimuihast kantud ideed unustavad kodaniku

Keskerakonna kava lüüa 1. juuliks kokku Tallinna linnaosad ja pühkida tolm niinimetatud Suur-Tallinna visioonilt kannab üsna sarnast mõtet, mille eelmise aasta lõpus realiseerisid Toompea koalitsiooni kuulujad. Mäletatavasti surusid viimased riigikogus läbi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutuse, pelgamata näiteks asjaolu, et Tallinna volikogu praegu 63-liikmeline koosseis paisub 79-liikmeliseks. Mõlemal juhul püütakse võimupirukat, ehkki avalikkusele serveeritakse asja teisti.

Kui valitsusliidu erakonnad põhjendasid parlamendi kohta tavatult kiiret menetlust põhiseadusega vastuolu likvideerimisega, et anda valija häälele eri linnaosades võrdne kaal, siis Tallinna tüüri hoidjaid tõukab endi sõnul tegudele majanduskriis. «Kriisi ajal tehakse radikaalseid ja kiireid otsuseid,» teatas eile linnavolikogu keskerakondlasest esimees Toomas Vitsut.

Näib, et sellisel moel võib isegi hal­dus(territoriaalne) reform viimaks aset leida. Ainult et kodanike elukvaliteeti ja riigi käekäiku parandava ümberkorralduse asemel, mille vajadust on rõhutanud näiteks riigikontrolör Mihkel Oviir, saame peamiselt poliitikute ambitsioone rahuldava tulemuse.

Seda, et nii ühel kui teisel juhul ollakse tegelikult väljas elektoraadi jahil, kas siis oma võimu kindlustamise või senise hegemoonia kägistamise nimel, näitab kõige kujukamalt poliitiliste oponentide reaktsioon. Kui riigikogu «kiirmenetluse» järel ründas Keskerakond, siis eile tõmbasid oma propagandaruuporid lagedale nii Isamaa ja Res Publica Liit kui sotsiaaldemokraadid.

Ka vabariigi valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul tõdes eile, et Tallinna linnaosade kadumine toob valimissituatsioonis muutusi. Tema hinnangul pakub see võimalusi väikeparteidele, võimendades aga samas parteide esinumbriefekti. Järeldusi pealinna osas võib igaüks ise teha.

Eriti kohalike valimiste aasta kontekstis tahaks kõike seda nähes küsida: kas poliitikutel on sisulised ideed, millega valimisvõitu püüda, täielikult ammendunud? Kas esiplaanil ei peaks olema ikka kodanik oma igapäevaelu muredega? Või tähendabki inimene eeskätt valijat, kes peab õigel päeval õige paberi hääletuskasti laskma?

Loomulikult tuleb põhiseadust kaitsta ja kriisiga võidelda. Aga omavalitsuste liitmine ja ümberkorraldamine peaks demokraatlikus riigis siiski olema ka avaliku arutelu objekt. Vägisi tundub, et rahva häält kardetakse. Sest ühel päeval võivad vaikseks käsutatud kodanikud magusa piruka käest ära võtta. Õieti tulekski seda teha – mitte valida poliitilisi skeemitajaid, kes endale sobivat valemit nähes hurraaga tegevusse asuvad.