Juhtkiri ⟩ Euroopa Liit peab Ukrainat pidevalt julgustama (5)
26. juuni 2022, 08:00
- Euroopa Liit ei tohi Ukraina toetamisel seisma jääda
- Eesti peab oma Euroopa partneritele Ukrainat meelde tuletama
- Türgi stsenaarium ei saa Ukraina puhul korduda
Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmine on suur samm edasi, ent küsimus on, kuidas jätkata nii, et säiliks nii Ukraina kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide entusiasm eurointegratsiooni suhtes. Poolel teel peatuma jääda ei tohi.
23. juunil ehk meie võidupühal andis ELi Ülemkogu Ukrainale ja ka Moldovale ELi kandidaatriigi staatuse. Ukrainlased olid seda kaua oodanud ja loomulikult tähendab see vaimset geopoliitilist nihet, sest Ukraina asub nüüdsest pigem läänes kui idas. Kindlasti suurendab positiivne sõnum ukrainlaste võitlusmoraali sõjas Venemaaga.
Päev hiljem ehk 24. juunil möödus neli kuud Ukraina suure sõja algusest. Välksõda on selgelt läbi kukkunud, kuid väga raske on praegu öelda, kummale poole kaldub võit. Muutus aga seisneb selles, et nüüd on Venemaa sõjas ELi kandidaatriigiga. Seega lasub ka Euroopa Liidul senisest suurem kohustus Ukrainat toetada.
Teame omastki käest, mida tähendab Euroopa Liidu liikmesusperspektiiv. Eesti oli esimene endine Nõukogude liiduvabariik, kes kutsuti 1997. aastal ELi ühinemiskõnelustele. Kindel europerspektiiv tõukas tagant vajalikke reforme.
Ent Ukraina euroteel varitsevad ka mitmed karid. Esmalt tasub heita pilk ELi Ülemkogu lõppjäreldustele, mis reklaamib ka Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni vaimusünnitist ehk Euroopa poliitilist kogukonda. Vaatamata sellele, et nn laiema Euroopa idee võib olla ka kasulik Ühendkuningriigi kaasamise seisukohalt, ei tohi see muutuda Ukrainale ELi aseaineks.
Ukrainlased on valinud demokraatia tee. Ukrainal on kindlasti puudusi, kuid just pidev julgustus Euroopa Liidu poolt peab hoidma Ukrainat ELi teel.
Türgist sai ELi kandidaatriik 1999. aastal. Nüüd, üle 20 aasta hiljem pole Türgi Euroopa Liidu poole väga palju edusamme teinud. Selleks on mitmeid põhjusi, mis on omavahel seotud. Ehk siis asjaolu, et Türgi ise on muutunud autoritaarsemaks ning iseteadlikumaks. Samas võib Türgi iseteadlikkuse ja autoritaarsuse kasv olla seotud sellega, et mitmed ELi liikmesriigid – näiteks Prantsusmaa ja Austria – on olnud avalikult Türgi ühinemise vastu ELiga.
Säärane stsenaarium ei tohi korduda Ukraina puhul. Üks Eesti diplomaatia suurimaid ülesandeid on meenutada ELi liikmesriikidele pidevalt Ukraina küsimust. Oleks kurb, ELi liikmesusperspektiivi tabaks sama saatus mis Ukraina NATO-perspektiivi, kui NATO lausa kirjutas 2008. aastal paberile, et Ukrainast võiks saada kunagi NATO liige, aga reaalsuses tähendas mittemidagitegemine hoopis Venemaa julgustamist. Sestap peab ELi liikmesusperspektiiv olema täidetud reaalse sisuga.
Ukrainlased on valinud demokraatia tee. Ukrainal on kindlasti puudusi, kuid just pidev julgustus Euroopa Liidu poolt peab hoidma Ukrainat ELi teel. Euroopasse pole vaja teist Türgit. Lõppkokkuvõttes on Euroopa Liidule strateegiliselt kasulik oma mõjuala suurendamine.
On selge, et esimene tõsisem katsumus ootab Euroopa Liitu ees sügisel, kui algab kütteperiood ja võib tulla uus koroonalaine. Küllap näeme siis taas üleskutseid taastada suhted Venemaaga ning matta võimalikult sügavalt Ukraina ELi liikmesusperspektiiv. Sellegi stsenaariumi vältimine olgu üks Eesti diplomaatia peaülesandeid. Õnneks pole me ses ürituses üksi.