MAJANDUSELU ⟩ Sõda kui Euroopa esiletõusu mootor

Hiina riik keelas 16. sajandil avamerelaevade ehitamise, mistõttu polnud riigist hiljem pealetungivatele eurooplastele vastast. Pildil Hiina džonkide hävitamine Briti Ida-India kompanii sõjalaeva Nemesis poolt Ansoni lahes 7. jaanuaril 1841. Edward Duncani maal 1925. aastast. Foto: Wikimedia Commons

Hiina käes paistsid keskajal olevat praegusaja arusaamade järgi kõik trumbid. Tegu oli ühtse riigiga, kus valitses suhteline rahu. Riigis oli tehtud hulgaliselt maailmaajaloolise tähtsusega leiutisi. Juhtivaid riigiteenistujaid valiti eksamisüsteemi kaudu. Viimast ehk andis raha ja muude hüvedega omajagu kallutada, kuid see kõik tundus väga ihaldusväärne võrreldes Euroopaga, kus oli hulk omavahel pidevalt sõdivaid riike, mida valitsesid päritavad monarhid oma suva järgi. See kõik pidanuks andma majandusarengus suure eelise. Kõik läks aga teisiti.

Millalgi pärast 14. sajandi keskel üle Euroopa käinud musta surma lainet, mis tappis kolmandiku kuni poole maailmajao elanikkonnast, hakkas Vana Maailma sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta ülejäänud maailmast kiiremini kasvama. Briti majandusajaloolase Angus Maddisoni hinnangul ületas see 1500. aastaks juba kahekordselt Aafrikat ja kolmandiku võrra Aasiat. Järgnenud sajanditelgi kasvas Euroopa majandus vähemalt tolle aja kohta kiirelt edasi, ülejäänud maailm tammus aga paigal. Aastaks 1700 ületas kogutoodang keskmise eurooplase kohta 2,5 korda keskmise aafriklase ning 70–85 protsenti keskmise hiinlase, indialase ja jaapanlase näitajat.

Hüpotees sõdade kasust majanduskasvule tuleneb Briti majandusteadlase ja demograafi Thomas Robert Malthuse (1766–1834) rahvastikusurve teooriast. Selle järgi kaldub sissetuleku kasvades rahvaarv suurenema, mistõttu ühel hetkel peab tulu inimese kohta vähenema, sest ressursside arv on piiratud.

​Malthuse seisukohtade üle käib terav vaidlus tänini. Šoti ajaloolane Thomas Carlyle (1795–1881) olevat nende mõjul ristinud majandusteaduse süngeks teaduseks.