AK ⟩ Euroopa ei tee meid paremaks, aga Euroopa kontekst annab selleks paremad võimalused

Eestis peeti rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemiseks 14. septembril 2003. Otsuse poolt hääletas 66,5 protsenti ja Eesti ühines euroliiduga 1. mail 2004. Foto: Peeter Langovits

Euroopa Liit pole loodud sõdima – just minevik on see, mida ta ei taha olla. Euroopa Liit ei taha olla natsionalistlik Euroopa, kus sõda oli poliitika instrument, kus suurriigid tegid kokkuleppeid väikeriikide arvel ja kus koloniseerimist peeti normaalseks nähtuseks, kirjutab arvamustoimetaja Erkki Bahovski.

Kui küsisin 2007. aastal Ameerika poliitikateadlaselt Stephen Krasnerilt selgitust, kuidas äsja Nõukogude Liidust vabanenud ja seega oma suveräänsuse taastanud Eesti soovis kohe ühineda Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, vastas Krasner, et Euroopa Liidu poole vaadates oli see tõesti «rabav». Ja lisas veel: «Ent summeerides peab nentima, et suveräänsuse asemele pole tulnud midagi ainulaadset, midagi, mille kohta saaks öelda, et see vahetab suveräänsuse välja. Inimesed võivad öelda, et Euroopa Liit on suveräänsuse täiendus, kuid mitte asendus.» (PM, 06.10.2007)

Krasner on nimelt kirjutanud raamatu «Suveräänsus: organiseeritud silmakirjalikkus» («Sovereign­ty: Organized Hypocrisy», Princeton University Press 1999), mille põhiteesiks on, et riigid kasutavad suveräänsust maskina varjamaks oma huve. Lihtsustatult kokku võetuna: seal, kus on vaja, räägitakse suveräänsusest, aga kus on vaja suveräänsus unustada, seal nii ka tehakse.