Kreeka arengud võivad olla suurte murrangute lävel ja Kreekaga toimuv võib Euroopa jaoks saada esimeseks pääsukeseks enne suve, mille õige nimi oleks talv, kirjutab kolumnist
Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Kreekast algav talv
17. veebruar 2012, 14:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brüsselis on levinud käibetõde, et Euroopa Liit toimib ja areneb läbi kriiside. Praegune kriis osutab aga päev-päevalt üha selgemalt, et see, millel minevikus võis oma tõetera sees olla, ei ole praegu enamat halva mängu juurde hea näo tegemisest.
Selle mängu loomuses ei ole iseenesest peatuda. Kriisi iga faas tähendab ELi jaoks uusi valikuid, iga pooliku või hilise otsuse taga terendab üha vähem häid ja üha enam apokalüptilisi alternatiive.
Kreeka, mille päästmisest on saanud näiliselt lõputu töö, on suuremas kriisis teatud mõttes pinnavirvendus (riigi majandus moodustab ehk kaks protsenti eurotsooni SKTst). Kuid Kreekas ja Kreekaga toimuv võivad saada esimeseks pääsukeseks enne suve, mille õige nimi oleks talv.
Kreeka arengud, kuigi väljastpoolt vaadates üsna letargilised (isegi tänavarahutused näivad rutiinsed), võivad olla suurte murrangute lävel. ELi rikkamate riikide kannatus on väidetavalt katkemise äärel. Saksamaa, Holland ja Soome on viimaste uudiste kohaselt üha enam seda meelt, et Kreekasse rahapumpamisel pole suuremat mõtet.
Ühel tasandil on tegemist usaldamatushääletusega Kreeka poliitikute vastu. ELi ja IMFi nõutud kärpeläbirääkimiste venimine Ateenas süvendas muljet Berliinis, et Kreeka liidrid ei ole nende ees seisvate ülesannete kõrgusel ega suhtle abiandjatega heas usus.
Teisel tasandil võtab maad eelmisel nädalal Financial Timesi blogis tippinvestor Mohamed El Eriani kokkuvõtlikult summeeritud veendumus, et Kreeka majandus (ja ilmselt ka ühiskond) vajab uuestikäivitamist. Usk, et Kreeka sellega pärast aprillis tulevaid valimisi hakkama saaks, sulab nii Berliinis kui Brüsselis kui kevadine jää.
Oma piirangu seab asjade käigule Kreeka vajadus võtta 15. märtsiks kusagilt 14,5 miljardit eurot järjekordse võlamakseks. Pankrot paistab üha loogilisema lahendusena ja see mõte ei tundu eurotsooni rikkamate riikide pealinnades enam nii hirmuäratav kui veel mõne kuu eest.
Mõttega harjumise märkideks on olnud Euroopa Keskpanga ligi 500 miljardi eurone väga odav laenusüst pankadele, mille järgmine voor tuleb 29. veebruaril. Tegemist on teatud mõttes varjatud rahatrükiga, millel on mitu otstarvet: elavdada majandust ja ärgitada panku ostma hädas olevate riikide võlakirju ning nii viimaste intresse kahandada.
Aga krediidisüstid on samal ajal üks võimalus valmistada Euroopa pangandussüsteemi ette võimalikeks kataklüsmideks. Peamine probleem on siiski see, et eurotsooni liikme pankrotti ja ühisrahast lahkumist pole varem olnud ja me ei oska selle tulemusi ette ennustada.
Ühel tasandil tõstatab Kreeka küsimuse eurotsooni probleemriikide valitsetavusest, ühiskonna taluvuspiiridest. Klišeelik valik õudse lõpu või lõputu õuduse vahel pakub olukorrast teatud mugandustega üsna adekvaatse kirjelduse. Ka kõige paremal juhul ootab Kreekat, Portugali, Hispaaniat ja ehk ka Itaaliat ja Prantsusmaad ees aastaid, kui mitte aastakümneid deflatsioonilist vööpingutamist.
Enamikus loetletud riikidest pole demokraatia traditsioon Eesti omast oluliselt ulatuslikum. Tehnokraatlike lahenduste eluiga ei saa demokraatias juba definitsiooni kohaselt olla väga pikk, kriisiaegsed valimised avavad vältimatult ukse populismile ja äärmuslusele.
Sel kõigel on omakorda olemas majanduslik dimensioon. Investorid, kelle rahata Ladina-Euroopa niipea hakkama ei saa (peale kõige muu põhjusel, et Saksa-stiilis majandusmudeli ülevõtmine eeldaks läbivaid muutusi nende poliitilises ja muus kultuuris), ei saa piirduda üksnes lihtsa kalkulatsiooniga võlgadest ja ELi abisummadest.
Olukord, nagu öeldakse, on äärmisel dünaamiline. Igal poliitilisel valikul ja mullistusel on oma majanduslikud efektid, neil omakorda poliitilised järelmid ja nii lõpmatuseni. Riski defineerimatus on investeerimissituatsiooni muutnud üleöö väga abstraktseks ja halvavaks õudusunenäoks.
Omaette küsimus on, milline mõju on kõigel sellel ELi edasisele funktsioneerimisele. Kreeka jt jäävad suure tõenäosusega ka kõige mustema stsenaariumi korral ELi liikmesriikideks. Nende tulevane koostöövõime ja -valmidus on kriitilise tähtsusega. Ka kõige parema stsenaariumi korral võib eeldada, et praegused sündmused külvavad Ladina-Euroopa poliitikute ja kodanike hinge kibedust, mis kardetavasti aastaid laiemas Euroopas ühiseid ettevõtmisi mürgitama jääb.
Üks huvitav lakmustest selles vallas tuleb juba järgmisel aastal, kui paika peab saama ELi 2014–2020 eelarve. Eesti praegused optimistlikud lootused põllumajandustoetuste jms osas võivad aasta pärast näida absurdse anakronismina. Ei ole kahtlust, et eelarve saab endale kriisi näo ning meie omaga konkureeriv Ladina-Euroopa nõudeõigus hoopis uue hingamise.
«Põhja-Euroopa» võib praeguses kriisis heiastuda toreda kohana, millesse end kujutleda, aga ilma «Lõuna-Euroopata» (mis peale kõige muu annab enam kui poole eurotsooni SKTst) jääb ta platooniliseks ihalusvineks. Poliitilist reaalsust omavad vaid sellised ajaloo katsumustes vermitud kooslused nagu Põhjala. Või lihtsalt suurus ja ise hakkamasaamise võime – teiste sõnadega Saksamaa.
Põhja-Euroopa idapoolsetel äärealadel süveneb kalduvus alahinnata ELis praegu veel teoreetiliselt toimivate solidaarsusmehhanismide tähtsust ja tähendust. Lihtne on Saksamaale pakkuda mõistmist (mida viimane meilt loomulikult ei vaja) tema probleemides võlausaldajana, keerulisem aga aduda, et pöördumatult aheneb ja mureneb see tasapind, millel me võime suhelda Saksamaaga kui võrdne võrdsega.
Oma (ja Euroopa) kurssi ise valiv Saksamaa mõtestab vältimatult ümber ka sidemed ja solidaarsuse, mis teda teistega seovad.
Eestis on mõnda aega murega jälgitud Berliini edenevaid suhteid Moskvaga. Kursimuutus võib aga tulla tunduvalt mastaapsem. Saksamaa ärieliit tundub üha enam uskuvat, et Saksamaa peakski maailmaga suhtlema kammitsemata regionaalse suurjõuna sarnaselt Hiina, India ja Venemaaga. Kannatab esmajoones Euroopa Liit.
Üks seni tähelepanuta jäänud kriisi kõrvalmõju on ELi ühise välispoliitika varjusurma langemine. Peale inertsi ja globaalsete valupunktide (Iraan, Süüria jne) ei liiguta seda praegu peaaegu miski.
Saksamaa küsimusest akuutsemaks võib lähemas perspektiivis osutuda Prantsusmaa oma ja laiemalt Saksamaa tasakaalustamise teema. Ladina-Euroopa kui Prantsusmaa ajalooline tagala on juba praegu majanduslikult närbununa kaotanud oma poliitilist autoriteeti – tendents, mis paneb Pariisi valiku ette, kas leppida teise viiuli mängimisega Euroopas või mitte.
Arvata võib, et Prantsusmaa juhid ei jõua oma ambitsioone praegusel kombel igavesti kalevi all hoida. Suurbritannia seisab samalaadse probleemi ees ning tema katsed leida liitlasi Põhja- ja Ida-Euroopas panevad strateegiliste valikute ette ka Eesti.
Ahto Lobjakas on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik.