Jüri Reinvere FOTO: Mihkel Maripuu

Ühel päeval võtab minuga ühendust keegi agent ja kirjutab, et tal oleks vaja minuga kohtuda. Põhjus on midagi muretut ja jooksvat. Teate lõpus ütleb ta, et on Frankfurdis esmaspäevast reedeni, ning pakub kohtumiseks välja esmaspäeva. Minul aga pole aega enne reedet, nii talle ka kirjutan. Selle peale ta tänab viisakalt ja ütleb, et näeme siis esmaspäeval. Ma katsun talle igaks juhuks uuesti kirjutada ning öelda, et kohtuda jõuan ainult reedel, temalt tuleb jälle kena ning viisakas vastus, et ahah, selge, siis esmaspäevani.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ja nii kirjutame me järgmise tunni jooksul oma tosin meili, need muutuvad tasapisi järjest kategoorilisemaks ning napimaks, ainuke asi, mis aga ei muutu, on see, et tema peab endiselt kohtumispäevaks esmaspäeva, mina pakun välja reedet. Tema järjekordsele meilile kirjutan lõpuks trükitähtedega R-E-E-D-E-L!!! Selle peale saabub vaikus ja kohtumine leiabki aset lõpuks reedel.

Aga asi on muidugi krooniline, inimesed ei loe enam ammu tähelepanelikult meile läbi, eriti kui need on pikad ja sisaldavad palju informatsiooni, ja kes võiks neid kogu selle infokülluse juures ka süüdistada. Mul endal on täpselt sama kalduvus: kui ma juba näen kelleltki tulevat pikka meili, on minu esimene küsimus, et kas tal on tõesti niisugused tohutud aja ülejäägid, et selliseid pikki kirju kirjutada. Ja aju lülitub nagu mingile automaatpiloodile ja silmad näevad info asemel ainult udu: seda, mis kuhugile kõrval­lausetesse võib kirjutatud olla, ei võta mõistus enam vastu.