Kuuldes või lugedes viimase aja «rindeteateid» üksikinimeste ja kohalike (valdade elanikud) või ühist ametit või sotsiaalset seisundit jagavate kogukondade (näiteks õpetajad, üliõpilased, pensionärid) võitlusest raha- ja riigivõimu ülbustega, jõuad tahtmatult küsimuseni, mis on see üldistav kujundsõna, millega iseloomustada praegust olukorda Eestis.
See on hülgamine – loobumine arvestamast inimeste ja tervete inimgruppide õiguste ja vajadustega; õigustega, millele nad lojaalsete riigialamatena toetuvad, ja vajadustega, mis ei sõltu üksiti neist endist (turvalisus, arsti- ja töötuabi jt) ning mille nad maksumaksjatena on kas juba ette ära tasunud või teevad seda vajadustega sünkroonselt. See on erahuvi mõõdutundetu eelistamine avalikule huvile. See, et avalikule teenusele lähenetakse turupõhiselt, nõudmise ja pakkumise mehhanismi kaudu, jätab mängust välja avalikku teenust erateenustest põhimõtteliselt eristava valmiduse teguri. Just avalike teenuste olemasolu ja kvaliteet (et ollakse valmis juba vajadust ennetavalt) määrab riigi ja ühiskonna suhte iseloomu. Tänapäeva Eestis on see võõrandunud suhe. Riik on hüljanud ühiskonna. Eesti riigi fassaad võib ju makromajanduslikul ja -poliitilisel lähenemisel olla hiilgav, aga see osutub kassikullaks, kui mõõdame seda ühiskonna tasandilt.
Sest mida tähendavad kõik need kokkutõmbamised päästeteenistuselt ja avaliku korra tagamiselt, samuti post- ja pangakontorite ning koolide sulgemised Eesti maapiirkondades? See on maaelanikkonna väljaarvamine Eesti ühiskonnast. Rahva allutamine äriplaanile. Kas kordub 1950ndate alguse stalinistlik riigimudel, milles talud pandi traktoriplaatidele ja veeti kokku keskustesse? Ainult nüüd tehakse peenemalt, ilma vägivallata, lihtsalt loobudes riigilt oodatavatest teenustest või jättes need kiratsevate omavalitsuste kanda.
Selle süveneva hüljatuse tagajärg on ju näha: frustratsioon ja tühjenev perifeeria. Kõigepealt kolimine lähimasse linna, võib-olla ka kohe Tallinna. Aga enamasti otse välismaale. Nii saab Eestist endastki kolgas. Miks me õigustame lahkujaid (et see on nende vaba tahe ja vaba Eesti suur väärtus), vaata et imetlemegi, kuidas eestlased Soomes, Islandil või Hispaanias hakkama saavad, kui teame, et Eesti ühiskonnale on nad kaduma läinud? Kas pole ajalugu meile õpetanud, et sundpagulusse lahkunud kümned tuhanded eestlased on pool sajandit hiljem sihtmaadel kogukondadena hääbunud või hääbumas? Kellele Eesti riik siis on loodud ja taasloodud, kui mitte Eesti ühiskonnale? Võib-olla oleme pöördumatu protsessi tunnistajad. Hüljatus kui pöördumatus? Siis jääb üle vaid küsida, kes kustutab viimasena tule.