Tartu Ülikool.

FOTO: Margus Ansu

Akadeemia aprillinumbris saab lugeda riigikontrolör Janar Holmi kõnet Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel Tallinna Ülikoolis ning Kristin Kuutma kõnet Tartu ülikooli aulas, teist katkendit soome keeleteadlase Lauri Kettuneni retkest Ingerimaale, artiklit baltisaksa kirjanikust Eduard von Keyserlingist, digihumanitaariast, Eesti ühe tuntuma leksikograafi Johannes Silveti elust, liberaalsest traditsioonist ja paljust muust.

Janar Holmi kõne täisteksti loe siit:

Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel «Jäämise aeg» 21. veebruaril 2020 Tallinna Ülikoolis peetud kõnes püstitas Eesti Vabariigi riigikontrolör Janar Holm küsimuse: mis aitaks Eestil kui Euroopa ääremaal tekitada ja hoida mingitki majandustegevust ja -arengut? Alustada tuleks riigi kõrval- ja tuumikfunktsioonide sihikindlast eristamisest. Selle kõigega on otseselt seotud kõrgharidus kui tuumikfunktsioon. 2013./2014. õppeaasta sügisel jõustunud kõrgharidusreform ühtlustas kõigi sisseastujate jaoks tasuta kõrghariduse omandamise võimalused, mis tähendab, et riik võttis vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest endale, erakoolid välja arvatud. Kuid praeguseks kujunenud olukorras, kus kõrgkoolide tegevustoetusel puudub kasvumehhanism ja õppejõudude palkade konkurentsivõime väheneb, on täiesti mõistetav, et osa kõrgkoole on algatanud debati õppemaksu taastamise üle. Sama teemaga on seotud tõsiasi, et väikeses kõrgharidusruumis on pidev arutelu kõrgkoolidevahelise erialade dubleerimise vähendamise üle vältimatu.

Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel 21. veebruaril 2020 Tartu ülikooli aulas peetud kõnes keskendub Kristin Kuutma humanitaarteaduste olukorrale laiemalt ja arendab oma mõtteid edasi kultuuripärandi teemal. Pärandiks kuulutamine tähendab ühtaegu nii õilistamist kui ka probleemi tekitamist — luuakse omamoodi uus, parandav ja ümberkujundav tähendus, mis püüab korraga hõlmata minevikku, olevikku ja tulevikku. Lõpetuseks veenab kõneleja, et humanitaarteadustel on oluline osa demokraatlikus ühiskonnas, sealhulgas kasvatajana. Humanitaarteadused ja kunstid aitavad muuta maailma elamisväärseks, kasvatada ärksaid ja kaasavaid kodanikke, kes mõtlevad kriitiliselt ja on samas ka loomingulised, kes märkavad ka piiripealset või tõrjutut. Eeskujuks peaks olema sokraatilise hariduse põhimõte, mis õpetab küsimusi esitama, mitte ei paku valmis vastuseid. See peaks olema meie kohus ka tuleviku põlvkondadele mõeldes.

Avaldatavas katkendis 1945. aastal ilmunud reisiraamatust meenutab soome keeleteadlane Lauri Kettunen (tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Valge) 1915. aastal sooritatud retke Ingerimaale, kus ta kogus sealsetelt põliselanikelt oma uurimuse jaoks keelematerjali. Ingerimaa on piirkond Soome lahe ääres Narva jõe ja Laadoga järve vahel. Selle põlisasukad vadjalased ja isurid hakkasid alates 12. sajandist segunema sinna saabunud slaavi sisserändajatega. Vadjalaste arv on viimase paarisaja aasta jooksul pidevalt vähenenud: 1848. aastal loendati neid 5148, 2013. aastal vaid 68. Peale nn vabatahtliku ümberrahvustumise on vadja keele oskajate arvu vähendanud eriti 20. sajandi sõjad ning NSV Liidu 1930. aastate küüditamised ja kolhooside asutamine. Peamised põhjused, miks vadja kirjakeelt ei tekkinud, on kõigepealt sattumine õigeusukiriku mõjusfääri: erinevalt Eesti alal valitsenud katoliiklusest ja eriti hilisemast luterlusest ei pööratud seal rahva kirjaoskajaks õpetamisele tähelepanu, ja teiseks väike rahvaarv: kui 1930. aastatel Nõukogude Liidus väikestele soome-ugri rahvastele kirjakeeled loodi, jäi tuhatkond vadjalast sellest ilma; kolm korda arvukamad isurid said oma kirjakeele ja koolidki, kuid 1937. aastal suleti ka need, kirjakeele loojad represseeriti ja õpikud hävitati.

Klaus Modick (tlk Anne Arold) kirjutab Kuramaalt pärit baltisaksa kirjanikust Eduard von Keyserlingist (1855–1918), kelle teoste väärtus ei seisne balti aadlike omailma kujutamises, vaid teksti iroonilises toonis, millega ta tolle manduva, kaduva klassi tükkideks lammutas. Tema teosed on eredaks näiteks sageli märkamata jäänud asjaolust, et esteetiline mõju ei sõltu objektist, et kunstis ei ole oluline niivõrd see, mida kujutatakse, vaid hoopis, kuidas seda tehakse.

Margus Oti ja Anne Oti artikkel tõukub Kalevi Kulli ja Marek Tamme 2015. aastal avaldatud «Eesti teooria» käsitlusest. Oma artiklis tuvastavad Kull ja Tamm teatud hulga Eesti teooria jaoks olulisi autoreid, kelle tähtsust nad kujutavad kontsentriliste ringidena, kus keskme poole liikudes paiknevad olulisemad autorid. Kuigi see on väga andmemahukas ettevõtmine, jäävad Kull ja Tamm statistiliste vahendite suhtes reserveerituks. Margus ja Anne Ott püüavad näidata, et põhimõtteliselt saavad just sellises andmerohkes ettevõtmises digihumanitaaria vahendid palju kaasa aidata. Tehniliselt on juba praegu võimalik arendada välja väga suur tekstikorpus, millest saaks kaevandada mitmesuguseid andmeid: tuvastada autoritevahelisi seoseid, korduvaid mõisteid, autorite ja mõistete populaarsuse ajalist muutumist jms.

Ilmar Anvelti uurimus annab põhjaliku ülevaate Eesti ühe tuntuma leksikograafi Johannes Silveti (1929–1979) pikast ja huvitavast elust. Tema põhjapanevaim töö, Inglise-eesti sõnaraamat, ilmus esimeses trükis 1939/1940. aastal, teine trükk ilmus aastatel 1948–1949 seitsmes vihus ning põhjalikumalt ümber töötatud kolmas alles 1989. aastal, seega kümme aastat pärast autori surma. Tähtsusetu pole ka aastail 1956–1960 koostatud eesti-inglise sõnaraamat. Johannes Silvet töötas kaasa ka kollektiivis, mis koostas kõrgkoolidele määratud inglise keele grammatikat, ja juba alates 1954. aastast osales koos Richard Kleisi ja Eduard Vääriga võõrsõnade leksikoni koostamisel.

Liberalism on termin, mida kasutatakse poliitilises mõttes ja sotsiaateaduses peadpööritavalt mitmekesisel moel. Duncan Belli essee (tlk Märt Väljataga) vaidlustab seda viisi, kuidas liberaalset traditsiooni on tüüpiliselt mõistetud. Autor näitab, kuidas liberaalse traditsiooni ulatus laienes 20. sajandi keskmistel aastakümnetel nii, et paljud hakkasid seda pidama läänemaailma konstitueerivaks ideoloogiaks. Sellise mahuka ja sügavalt segadust tekitava arusaama liberalismist kutsusid esile «totalitarismi» vastu peetud ideoloogiasõjad koos mõningate suundumustega sotsiaalteadustes. Tänapäeval me oleme sellise arusaama niihästi pärandiks saanud kui ka elame selles.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Arvustuste osas analüüsib Merili Metsvahi Ants Heina koostatud tekstikogumikku Vanaaja pulm.

Jüri Talvet on tõlkinud põhjamakedoonlase Zvonko Taneski luulet ja Toomas Kiho kirjutanud «Dekameroniaja».

Piret Kullerkupp on oma maalidesse salvestanud mäestikujooni.