Lilleaiand Sindis. Tulbid, naistepäev, lilled.

FOTO: Mailiis Ollino /

8. märtsil, naistepäeval, näeb linnapildis tavalisest rohkem lillemüüjaid, ilusate kimpudega pidulikult riietatud mehi ja heas tujus õrnemat sugu, kui naisi niimoodi tänapäeval üldse nimetada sobib. Selleks, et naisi tunnustada, sobib lilli kinkida ja naisi tähele panna alati.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Naistepäeva tähistamine on pidu siiski “mõlemale” poolele, see on sisuliselt perekondlik pidu. Selles pole enam kohta paatoslikkusele ja valusatele mälestustele, mis saadavad meid vältimatult suurte poliitilise sisuga riigipühade ajal. See on päev, mil me ei jälgi ilusaid ja rikkaid vastuvõttudel, vaid pöörame rohkem tähelepanu päris omadele. Oma kõige ilusamatele ja armsamatele- kolleegidele, õdedele, naistele, tuttavatele, sõbrannadele. Naistepäev on kõigi jaoks, sõltumata rahvusest, east, emaks olemisest, usulistest ja ideoloogilistest tõekspidamistest.

Naistepäev võib olla üks vähestest, kuid vajalikust eestlaste ja vene kogukonna kokkupuutepunktidest. Õigeusklikud peavad jõule teisel ajal, kui meie protestantlike eestlasena; paljude venelaste jaoks on ülioluline 9. mai ehk võidupüha, mida eestlased üldse ei armasta ning eestlaste võidupüha on hoopis 23. juunil. Poliitneutraalne naistepäev on olnud aga eestlaste ja venelaste ühine rõõmupäev.