Riigi peaprokurör Lavly Perling. 

FOTO: TAIRO LUTTER/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Eesti avaliku teenistuse apoliitilisus on sedavõrd oluline väärtus, et sellega ei tohiks riskida päevapoliitiliste punktide võitmise nimel, kirjutab poliitikauuringute keskuse Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sel suvel on poliitikavaatlejate huviorbiidis riigi uue peaprokuröri valimine. Keskerakond ja Isamaa toetavad praeguse prokuratuuri juhi Lavly Perlingu jätkamist ning EKRE on tema vastu. Pooled on oma positsioonid selgelt maha märkinud ja õhus on küsimus, mil moel ja milliste järeleandmiste ning vastutasude hinnaga võimuerakonnad vastasseisu lahendavad. Ühe ametniku valikust on saanud otsekui koalitsiooni koostöövõime test.

Lahkheli võimuliidus on riigi peaprokuröri isiku kõrval päevakorda tõstnud ka selle tippametniku valimise korralduse. Reeglite järgi nimetab peaprokuröri ametisse valitsus justiitsministri ettepanekul, olles ära kuulanud riigikogu õiguskomisjoni arvamuse. Niisiis on prokuratuuri juhi valimine poliitiline ettevõtmine. Aga ei peaks olema. Endine peaprokurör Norman Aas kirjutas 15. juulil Postimehe arvamusveebis, et tegi juba aastaid tagasi ettepaneku viia riigi peaprokuröri valimise süsteem kooskõlla rahvusvaheliste soovitustega. Nende järgi peaksid peaprokuröri valimises kaasa lööma ka õiguskogukonna ja isegi kodanikuühiskonna esindajad. Ent poliitikud ei ole tahtnud ühe olulise ametiisiku valimisse teisi osalisi kaasata.