Raha. 

FOTO: Sille Annuk

Postimees kirjutab ka tänases lehes, kuidas majandusministeerium tahab tühistada ranged reklaamipiirangud kiirlaenuandjatele, mis kehtestati vaevalt kolme aasta eest. Miks on vaja sellise seadusemuudatusega praegu tegeleda, jääb endiselt selgusetuks.

Kiirlaen on kiire vahend endale probleemide tekitamiseks. Muidugi ei saa öelda, et kiirlaenuvõtjad on kõik ullikesed. Mõni võtab laenu ootamatu kulu katteks – näiteks auto remondiks – ja maksab palgapäeval selle mõnisada eurot tagasi. Väga paljud võtavad aga kiirlaene uskumatult kergekäeliselt, mõtlemata, kuidas võlg hiljem tagasi maksta. Tulemuseks on eelnevast veelgi suuremad rahaprobleemid.

Ühel hetkel sai selliseid võlaorjusesse sattunuid nii palju, et riik pidi hakkama kiirlaenuturul korda majja lööma. Üks samm oli 2016. aastal rangemate reklaamipiirangute kehtestamine. Kuna ametnike sõnul on inimesed hakanud viimaste aastate jooksul oma kiirlaenuvõlgu üha rohkem õigel ajal ära maksma, oleks nüüd justkui põhjust reklaamipiiranguid taas lõdvendada.

Meenutagem siiski, et hapuks läinud kiirlaenude mure tippajal oli olukord ikka päris hull. Rahvasuus liikus jutt, et kui vanasti öeldi, kuidas Eestimaal pole olemas perekonda, kes ei langenud küüditamise ohvriks, siis tänapäeval pole olemas perekonda, keda SMS-laenud poleks räsinud.

Kui nüüd hakatakse mitte just ammu karmistatud reegleid uuesti lõdvendama, peab see olema hästi argumenteeritud. Peab olema välistatud, et midagi sarnast korduks.

Teatavasti nõuab iga seaduse muutmine ka omajagu aega ja paberimäärimist. Muuta mingit seadust lihtsalt muutmise pärast pole eriti mõistlik. Pigem võiks olla kindel põhjus – näiteks soov midagi paremaks muuta. Ametnike selgitused, nagu aitaks seadusemuudatus parandada konkurentsi ja innovatsiooni kiirlaenuturul, eriti veenvad pole.

Kui nüüd hakatakse mitte just ammu karmistatud reegleid uuesti lõdvendama, peab see olema hästi argumenteeritud.

Hämar kommunikatsioon loob ka soodsa pinnase rohkem ja vähem uljaste (vandenõu)teooriate tekkeks. Seda enam, et ka mitmed poliitikud tõdevad, et ei mõista, millist ühiskondlikku probleemi ministeeriumi ametnikud praegu lahendada proovivad. Kelle valu see on, mida riik leevendada tahab?

Konsensust pole isegi koalitsiooni sees. Endine rahandusminister, Isamaa liige Sven Sester ütleb Postimehele, et reeglite lõdvendamisele peab eelnema selge analüüs. Eelnõu seletuskirjas märgitakse aga, et kuivõrd seaduse rakendamisel puudub oluline mõju, pole mõjude analüüsi ka tehtud.

Nõnda jääbki üksnes imestada, miks ja kelle jaoks majandusministeeriumis seda asja aetakse.