Erkki Bahovski: e-kohtupäeva oodates

Erkki Bahovski. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Sel aastal on olnud omajagu ebameeldivaid sekeldusi, kuid kaks tõusevad esile selle valguses, mida kavatsen siin kirja panna. Esmalt teatas mulle kiiruskaamerale toetuv kiri, et olen ületanud Tallinna-Tartu maanteel autoga kiirust, määrates mulle trahvi.

Mis siis, et roolis polnud tol kuupäeval mina, vaid selleks täiesti legaalsete volitustega isik (temaga oleme trahvi juba omavahel õiendanud). Teisel juhul nentis minu kodupank kuivalt, et kuna üks minu käendatavatest pole suutnud tasuda õigeks ajaks õppelaenu tagasimakset, vabastatakse mind panga sooduskliendi staatusest.

Mis siis, et too käendatav teatas juba varem, et ta maksab ära (õigemini tema tööandja maksab tema eest), aga see võib veidi hilineda. Sooduskliendi staatusest pole mul tegelikult ei sooja ega külma, sest see saabus samasuguse kirjaga, ilma et ma oleksin selle saamiseks pidanud midagi tegema. Tuli kiri, andis, tuli teine, võttis.

Oluline on teada, et sääraseid kirju koostavad arvutid. Nendele pole määrav, kas kaameras-arvutis või veel kuskil ka tegelikkusele vastab. Teate ju ise ka: kindlasti olete teiegi saanud kirju, kus ähvardatakse 0,1 euro võlgnevusega kohtutäituriga jms. Selline väljavaade tundub veidi hirmutav.

Ja et ma siin kellelegi liiga ei teeks – on ka vastupidiseid näiteid. Ainult et inimeste, mitte arvutite osavõtul. Seesama kodupank tuli vastu minu palvele saada laenupuhkust, kuid ma pidin oma motiive selgitama ikkagi inimestele.

Teine juhtum oli seotud parkimisega Tallinna kesklinnas, mis tundub kohati olevat raskem kui näiteks mingi muistse keele (ütleme, akadi) dešifreerimine. Alati saab öelda, et miks sa üleüldse autoga kesklinna ronid, aga tol päeval oli kohutavalt kiire, üks kohtumine järgnes teisele ja nii see läks. Nimelt on paaris kohas Tallinnas kellegi «imeline» mõistus suutnud sünnitada olukorra, kus parkimisplatsil on kaks tsoonisilti: eraparkla ja linna oma.

Kumma järgi parkida, seda teavad vaid Toots ja jumala head inglid, kui parafraseerida Oskar Lutsu. Ütlematagi selge, et parkisin valesse tsooni. Ent parkimiskontrolör oli mulle halastanud, jättes mind trahvimata ja piirdudes vaid hoiatusega. Arvuti, mis oleks näiteks kaameralt andmed saanud, oleks pannud ilmselt täie rauaga.

Me oleme uhked oma e-riigi üle. Eestis on NATO oivakeskus, siia tuleb järgmisel aastal ka Euroopa Liidu IT-agentuur. Skype on koht, kuhu välismaa kõrged külalised alati tuuakse. Seda jada võiks päris pikalt jätkata. Enamasti aga eeldame, et arvutid teenindavad inimesi, tehes nonde elu hõlpsamaks.

Aga mis siis, kui arvutid saavad ka karistusfunktsiooni? Me oleme ju sinnapoole teel, kuid äkki liigume edasi. E-riigis, kus on e-valitsus ja e-valimised, tunduks ju loogilisena ka e-kohus.

Sisestame kahtlustatava andmed, arvuti vaeb neid murdosa sekundite jooksul ja väljastab siis otsuse. Edasi klõpsides saab otsuse edasi kaevata järgmisele arvutile, vabandust kohtuinstantsile. Ja jällegi murdosa sekundite jooksul otsus tehtud.

Eelmises AKs kirjutas arvutiguru Linnar Viik paeluvalt, kuidas digitaalne jälg teist paneb igasugused asutused teie tegevust paremini teadma kui teie ise. Praegu on veel käibel see «vastik» sularaha ja Eestis leidub veel kohti, kus pole kaameraid, kuid varsti saab ju kõik täiesti digitaliseerida – tegite väär- või kuriteo, mobla peale tuleb sõnum karistusest ning teie GPSiga ja arvuti kontrollitav auto sõidutab teid vanglasse.

Hiljuti lugesimegi uudist, et Lõuna-Korea vanglatesse asuvad tööle robotid. Need asjad ei ole enam valgusaastate kaugusel või mingi ulmeline väljamõeldis, küsimus on ilmselt 10–15 aastas, mil see kõik võimalikuks osutub.

Ma pean tunnistama, et kardan säärast ühiskonda, kus karistusi jagavad robotid või arvutid. Tehisintellekti pooldajad võivad ju väita, et kindlasti jõuavad arvutid ka sinnamaani, kus nad suudavad vahet teha pooltoonidel, hinnata inimese varasemat elu ja üleüldse suudavad midagi tunda, kuid just selline lootus on tarbetu ulme.

Praegu ei suuda arvuti mõista, miks mõnikord ei tule karistust, ehkki rikkumine on aset leidnud. Või et rikkumise võis panna toime keegi teine (nagu liikluskaamera puhul).

(Neo-)ludiitide hoiak, et masinate või arvutite ja neid rakendavate inimeste vastu tuleb kasutada vägivalda, on mulle võõras, kuid ma jagan nende kartusi masinatest-arvutitest tuleneda võivate sotsiaalsete muutuste ees.

Liiga lihtsalt käib arvutipelgusega kaasas tagurlaseks tembeldamine. Sotsiaalset progressi tuleb ju tervitada ja Euroopa ajaloo senine loogika ongi olnud edasiviiv, on peamisi argumente. Tehnoloogia tähendab justkui Lev Trotski sõnavara kasutades permanentset revolutsiooni.

Võta pits ja pea aru, ütlesid vanad eestlased. Esimene maailmasõda ja holokaust pani Euroopa mõtlema, milleni võib viia tehnoloogia vale inimese käes. Viimastel aastatel on samasuguse hoiatava eesmärgina Euroopa teadvusse jõudmas kommunismi kuriteod.

Kuid usku vääramatusse progressi on toitnud Põhja-Ameerika, kus pole kogetud okupatsiooni, genotsiidi või lihtsalt maad laastavat sõjategevust. 9/11 pole võrreldav näiteks Varssavi ülestõusus hukkunute, Saksamaa linnade pommitamisega või näljahätta surnutega.

Sõjaga hirmutamine on muidugi lihtne argument. Ent kui arvutid hakkavad määrama karistusi, tuleks siiski mingi mõttepaus teha ja vaadata peale sotsiaalsetele suhetele.

Teine hirmutav argument on välispoliitiline – Eesti edulugu seisneb järjest uueneva tehnoloogia ülevõtmises, IT-lahendustel, sest ainult nii suudame me n-ö pildil olla. Väike edukas tiiger on meie kuvand ja kui tahta tiiger puuri pista, tähendab see Moskva suunas vaatamist, on üldine loogika.

Vaataks siiski kõigepealt inimeste suunas. Arvutite kui karistajate puhul ei ole võimalust ennast kaitsta (praegu veel tegelikult on, aga tihti ületab vaidluseks kuluv energia ja raha asja enda mõtte). Muidugi, tehisintellekti pooldajad võivad nüüd väita, et e-kohtu korral hakkavad arvutid vaidlema teistega – poolnaljatamisi võib ette kujutada virtuaalset kohtusaali, kus prokuröriks näiteks Microsofti ja kaitsjaks Apple’i arvuti.

Ent arvutite korral tekib sotsiaalse lepingu küsimus. Max Weberi järgi on riigil vägivallamonopol. Kui see monopol liigub siis riigi nimel arvutite teostada, mis jääb inimestele ja miks nad peaksid lubama arvutitel enda elu määrata? Ja mis juhtub siis, kui pistik seinast välja võetakse või liikvele pääseb viirus (küberrünnak?), mis väänab kõigile «täie rangusega»?

Kas arvutid suudavad tagada meie sise- ja välisjulgeoleku? Küberrünnakud ja lendlevad droonid viivad mõttele, et jah. Või vähemalt oleme sinnapoole liikumas. Veel on julgeolekupoliitilistel otsustustel võim inimeste käes, aga sama tempoga edasi minnes võime leida end ühel päeval olukorrast, kus selleks, et arvuteid juhtida, läheb vaja teisi arvuteid jne.

Tekib doominoefekt või politoloogide keeles öelduna path-dependancy (e.k rajasõltuvus) – kord juba üht arvutitehnoloogiat kasutama hakates pole võimalik enam sellelt rajalt maha astuda.

Võrdlus filmiga «Matrix» oleks muidugi liiga trafaretne ja mõni võib väita, et tegin sääsest elavandi. Ent kas usaldate oma elu arvutite kätte, selles on küsimus. Praegu tundub, et nii läheb ja keegi ei näi mõtlevat, et õigluse jalulesaamiseks võite edaspidi suhelda masinatega.

Või siis: õiglus pole enam sellel, kel suurem rahakott või malakas, vaid sel, kel suurem protsessor. Tulekul on e-kohtupäev.