:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2023/10/12/15651291t1h05cc.jpg)
Tuulisel kevadpäeval kõndis mulle Kadrioru servas vastu arvamusliider professor Lepaotsast, kes tundus seekord veidi murelik olevat, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).
«Mis lahti? Kas tagurlased tõstavad pead?» pärisin osavõtlikult.
«Seda nagunii,» rehmas professor käega. «Korrelatiivsete kaanonite puhul ei või iial valvsust kaotada, nende pinnakulaarne tasapindsus on juba definitsiooni kohaselt ebastabiilne. Unustad end hetkeks linnulaulu kuulama, et emiteerida mõõdukas koguses dopamiini, kui juba on platsis rassistlikud lurjused ja muudkui kisuvad avaliku arvamuse tekki oma nii-öelda karvase kõhu peale. Mittelineaarset loogikat nende hallollus ei adu, ignoreeritakse isegi antropotseeni evidentsust. Mis on jultumus, sest antropotseeni kuulutasid välja minu parimad õpilased Tallinna Ülikooli Tühja Tünni Instituudist. Ja siis veel need Stenbocki maja räpased saladused…»
See intrigeeris. «Mis saladused, kui tohib küsida?»
«Vaata,» jätkas professor. «Uue geoloogilise ajastu saabumist võib ignoreerida üksnes mõni «traditsioonilise» abielu pooldaja. Sellised võiksid minna ja oma silmaga vaadata, kuidas elektrigeneraatorite labasid tuhandete tonnide kaupa mulla alla maetakse. Neist kujunevad samasugused imponeerivad pinnasekihid nagu devoni liivalademed või Doveri kriidikaljud. Kunagi transhumanistlikus tulevikus sõidavad maakera inimülesed inhabitandid kummipaatidega kärestikujõgedel ja imetlevad komposiitmaterjali paljandeid, mille ilu ei jää alla ei Suurele ega Väikesele Taevaskojale.»
«Ahah, seda muidugi,» tähendasin pisut läbematult. «Aga need räpased saladused?»
«Nendega on nii,» jätkas professor häirimatult, «et kõige suuremad saastajad on ahjud. Seda tõestas veenvalt minu õpilane Ronaldo Siimer, gravitatsiooni- ja meretuuleministeeriumi puhta pesu osakonna peaspetsialist merevahu koordineerimise alal. Inimesed tuleb panna skafandritesse ja hingamiseks kõlblikku õhku las ostavad poest. Mul on õhutehase projekt juba olemas, taotlen paar miljardit toetust ja antropotseen olgu kiidetud. Otse loomulikult käib selle juurde ka tubaka täielik keelamine, nagu brittidel kavas. Kusjuures meie peame brittidest kaugemale minema, muidu antoropotseen takerdub. Me peame ära keelama ka tubakast mõtlemise. Kes mõtleb, sellele teeme trahvi ja raha tuleb.»
Olin juba lootuse kaotanud, kuid kuulasin edasi.
«Igasugune keelamine on tore,» õhkas professor. «Mulle üldse väga meeldib keelata, see edendab progressi. Näiteks kui keelata ära ühendatud anumate seadus, siis ei saa fašistid enam õlut kurku kallata. Ja kas meie teed-tänavad sellest halvemini lagunevad? Otse vastupidi, aina paremini lagunevad. Kui aga keelata ära gravitatsiooniseadus, siis ei saa toksilised maskuliinid enam naisi rõhuda. Imeline.
Aga, jah, fašistid. Käisin vahepeal välismaal. Küsiti, kust tuled, mina mõtlematult, et Eestist. Ja kohe tuli selline fašisti fiiling peale. Kas inimene peab tingimata kuskilt pärit olema? Miks ta ei võiks lihtsalt nagu inimene olla? Selline primitiivne klassifitseerimine oli normatiivne vanasti, enne viimast singulaarsushetke…»
«Kui loomad veel rääkisid ja Kiviräha naljad veel naljakad olid,» torkasin vahele. «Aga nüüd on teine temporaalsus ja müüre laotakse alt üles.»
«Just!» kinnitas professor innukalt, tögamist märkamata. «Tänapäeval ongi paljud asjad lihtsalt teistpidi. Näiteks tagurlased arvavad, et Eesti julgeolekule tuleb kasuks, kui võtta Vene kodanikelt hääleõigus. Milline rassism! Ja suutmatus mõista mittelineaarset nii-öelda loogikat! Eesti julgeoleku tagab hoopis see, kui Vene kodanike hääleõigust laiendada! Valimisõigus tuleb anda kõigile Venemaa kodanikele – nendele ka, kes elavad Venemaal. Või sõdivad Ukrainas. Viimase kui Kremli ööbikuni välja. See muudab nad Eestile lojaalseks, paneb sünnipäeviti regilaule laulma ja võõrutab liigsest viinajoomisest. Nii lihtne see ongi.»
«Nojah,» tähendasin, «aga nüüd need räpased saladused…?»
«Ah need?» elavnes professor. «Nendega on nii, et…»
Kahjuks helises sel hetkel professori telefon. «Ai sa vana arhüksos ja diskursuse dekonstruktsioon,» pomises ta. «Noam Chomski isiklikult. Meil jäi eile turakapartii pooleli. Aga Stenbocki majast teine kord.»
Ja juba ta punuski inimülese tuleviku suunas.
«Ajarežiimide paljususe kõrval on see tühiasi,» hõikasin talle mõttes järele. «Intersektsionaalne kontseptuaalsus ei korva entiteetide multipolaarsust nagunii.»