Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/30/12314232t1hdc3a.jpg)
Teadagi, et sõdu alustatakse suvel, sest siis on inimesed puhkusel ega vaevu end kursis hoidma sellega, mis maailmas ja poliitikas toimub. Loomulikult loodan, et sel suvel ühtegi pärissõda ei alustata. Aga väiksemaid lahinguid võiks ise pidada selle nimel, et sünniks midagi head ja suvepuhkus oleks nii endal kui ka teistel mõnusam, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Alustuseks: tehtud on suurepärane algatus «Päästa (maa)raamatukogu seda külastades». Suvi on parim aeg lugemiseks ja lugema peaks, sest see annab inimesele vaimset kosutust, vähendab depressiooni, pakub rahustavat meelelahutust ning arendab hinge- ja vaimuelu. Pealegi saavad kõik linnast oma armsasse suvilasse ja maakoju sõitnud suvitajad võidelda ääremaastumise vastu, kui laenutavad oma lugemisvara kohalikust raamatukogust.
Raamatukogude tähtsust ja tähendust on raske üle hinnata. Just tähendust, mitte niivõrd teenust. Omavalitsuste töös räägitakse teenuste tagamisest, aga sel puhul peetakse tavaliselt silmas elu praktilist poolt. Tuleks siiski ikka ja jälle meenutada, et inimene on olemuselt ennekõike vaimne olend. Tema õnnelikkuse määrab paljuski tema vaimne tervis, mis on n-ö nähtamatu kvaliteet. Paradoksaalsel kombel on just heaoluühiskondades aina rohkem probleeme depressiooni ja elustiilihaigustega. Seda seetõttu, et heaolu on seostatud esmajoones bioloogiliselt mugava eluga. Kuid inimene vajab heaoluks ka turvatunnet, tähenduslikkust ja väärtussüsteeme. Need on otseselt seotud elu vaimsete sfääridega, millesse aga kiputakse suhtuma ükskõiksuse, vahel isegi üleolekuga. Küllap viib see nii mõnegi omavalitsuse mõtteni, et raamatukogude lahti hoidmine on liigne luksus. Tegelikult on aga vastupidi: raamatukogud (nagu ka koolid) on maa sool ning ilma vaimutoiduta närbub peagi ka muu elu. Et nii kohalikud kui ka suvitajad oma kodukanti armastaksid ja seal püsiksid, peaks füüsiliste teenuste pakkumise kõrval pakkuma ka vaimse tegevuse ja arenemise võimalusi, mis tugevdavad kohaidentiteeti ja kultuurilist turvatunnet. Ainult apteek kedagi kuskil elamas ei hoia! Niisiis: lahing (maa)raamatukogude säilimise eest võiks sel suvel lõppeda võiduga, pealegi on seda ju nii mõnus tähistada – tuleb lihtsalt laenutatud raamatuga võrkkiiges koht sisse võtta!
Nii nagu prügilevitajad, ei taju ilmselt ka helireostajad, et nad teevad midagi valesti.
Teine lahing on seotud paljuski esimesega. Nimelt: vabastage oma lapsed nutisõltuvusest! Ekraani ees kössi vajunud lapsed rannas, bussipingil, kaubanduskeskuses, kännu otsas jm panevad südame verd tilkuma. Suurem osa lapsevanemaid teab, et lõputu ekraani vahtimine on kahjulik lapse füüsisele – rühile, silmadele, liikuvusele – ning ka ajule ja sellega seonduvale. Aga mõistagi on endal mugavam puhata, kui laps on vaikselt ja ei sega. Sellegipoolest peaks oma vanemliku tahtejõu kokku võtma ja puhkuse ajal lapsega tegelema, mitte jätma teda nutitelefoni kasvatada. Võiks lapse lausa raamatukokku viia ja koos mõne raamatu laenutada, mida üksteisele ette lugeda. Lastele meeldib teha asju koos perega, see muudab nad märksa õnnelikumaks kui üksinduses ingliskeelsete mängude mängimine või videote vahtimine. Igasugune inimsus saab ju alguse oma perest ja lähiümbrusest. Kui aga perekonnast saab lihtsalt leibkond, kes sööb (võib-olla) sama laua taga, aga muus mõttes eriti ei suhtle, siis närbuvad vaikselt ka normaalsed inimsuhted. Juba on avaldatud uurimusi, mille väitel on ekraaniga kasvanud laste miimika taandunud, samuti oskus teise inimese miimikat lugeda – sest ekraan ei suuda asendada inimlikku suhtlust. Rääkimata kultuurikatkestusest, mis on täiesti käegakatsutav, sest lapsed viibivad mentaalselt suure osa ajast hoopis teistes kultuurikeskkondades. Ning ka keelevõimekus kahaneb – see aga on otseselt seotud inimese vaimse võimekusega üldiselt.
Aga muidugi on võitlus nutitelefoniga ilmselt üks raskemaid, peaaegu nagu «Tõe ja õiguse» IV osa teema – võitlus iseenda ja oma eluõnnega. Sest mitte ainult lapsed ei istu kössis, nina ekraanil, vaid ka täiskasvanud ise. Lahingusse minna siiski tasuks.
Kolmas igipõline suvine võitlus on seotud helireostusega. Seda on küll vähemaks jäänud, aga ikka leidub inimesi, kes tahavad loodusesse sõites linnamüra kaasa võtta ning metsad, niidud ja rannad tümpsust rõkkama panna. Sealjuures ei häirita ainult teisi inimesi, helireostus mõjutab ka loomade elu. Kõik, kes levitavad enda ümber soovimatut ja ebameeldivalt valju heli, ründavad kaasinimesi ja saastavad keskkonda samamoodi kui need, kes oma prügi metsa alla vedelema jätavad (eks sageli ongi need ühed ja samad inimesed). Nii nagu prügilevitajad, ei taju ilmselt ka helireostajad, et nad teevad midagi valesti. Seepärast võiks lärmajatele märku anda, et nad häirivad nii teisi inimesi kui ka loomi-linde. Eriti tahaks, et lastelaagrite korraldajad annaksid endale aru, milliseid käitumismustreid nad laagrielu korraldades loovad. Looduses laagri korraldamisega ei peaks kaasas käima kaubanduskeskuse mentaliteet, kus igas mõeldavas kohas on kõlar ja rõkkav muusika. Ka laste randa toomine ei peaks võrduma hollywoodiliku rannapeo ahvimisega. Lausa vastupidi – niigi pidevas infomüras ja muus lärmis viibivad linnalapsed võiksid õppida tundma loodushääli ja lihtsalt vaikust. Vaikuses olemine peaks kuuluma inimkogemuse juurde, hoidma psüühika tasakaalus ja vaimu tervena.
Nii loomadel kui ka inimestel on üha vähem võimalusi müra eest kuhugi põgeneda. Võitlus vaikuse pärast on väga suures osas maailmas ammu kaotatud. Eestis seda veel leiab ja minu meelest tasub selle säilimise nimel lahinguid lüüa.