Raamatukogude tähtsust ja tähendust on raske üle hinnata. Just tähendust, mitte niivõrd teenust. Omavalitsuste töös räägitakse teenuste tagamisest, aga sel puhul peetakse tavaliselt silmas elu praktilist poolt. Tuleks siiski ikka ja jälle meenutada, et inimene on olemuselt ennekõike vaimne olend. Tema õnnelikkuse määrab paljuski tema vaimne tervis, mis on n-ö nähtamatu kvaliteet. Paradoksaalsel kombel on just heaoluühiskondades aina rohkem probleeme depressiooni ja elustiilihaigustega. Seda seetõttu, et heaolu on seostatud esmajoones bioloogiliselt mugava eluga. Kuid inimene vajab heaoluks ka turvatunnet, tähenduslikkust ja väärtussüsteeme. Need on otseselt seotud elu vaimsete sfääridega, millesse aga kiputakse suhtuma ükskõiksuse, vahel isegi üleolekuga. Küllap viib see nii mõnegi omavalitsuse mõtteni, et raamatukogude lahti hoidmine on liigne luksus. Tegelikult on aga vastupidi: raamatukogud (nagu ka koolid) on maa sool ning ilma vaimutoiduta närbub peagi ka muu elu. Et nii kohalikud kui ka suvitajad oma kodukanti armastaksid ja seal püsiksid, peaks füüsiliste teenuste pakkumise kõrval pakkuma ka vaimse tegevuse ja arenemise võimalusi, mis tugevdavad kohaidentiteeti ja kultuurilist turvatunnet. Ainult apteek kedagi kuskil elamas ei hoia! Niisiis: lahing (maa)raamatukogude säilimise eest võiks sel suvel lõppeda võiduga, pealegi on seda ju nii mõnus tähistada – tuleb lihtsalt laenutatud raamatuga võrkkiiges koht sisse võtta!