Põlevkivikaevandus.

FOTO: RAIGO PAJULA/PM/SCANPIX BALTICS

Ida-Virumaal on löögi all ühed seni paremini tasustatud töökohad. Eesti Energia on sel aastal koondanud juba mitusada inimest. Aprillis saadeti sundpuhkusele Eesti Elektrijaama töötajad. Esmaspäeval teatas ettevõte, et sundpuhkusele tuleb saata veel 1300 inimest. Kui olukord ei parane, koondatakse lähikuudel veel sadu töötajaid. Eesti Energia toob koondamiste ja sundpuhkuste peamiste põhjustena välja kõrge CO2 kvoodi hinna ja Vene elektrist tuleneva ebavõrdse konkurentsi elektriturul.

Mäletatavasti tabas nelja-viie aasta eest põlevkivisektorit kriis ja Eesti põlevkivitootmisega seotud ettevõtetel tuli madala naftahinna tõttu õlitööstusi seisata ja inimesi koondada. Nüüd on kord jõudnud põlevkivist toodetud elektri kätte. Seejuures on üllatav, et Eesti Energia pole osanud praeguseks olukorraks paremini valmistuda. Kas tõesti puudub nii suurel ettevõttel kriisistsenaarium? On ju paljud senist elektritootmist puudutavad probleemid ammu teada.

CO2 kvoodi hinnatõus on olnud tõesti kiire, kuid sugugi mitte ootamatu. 2005. aastal kokku lepitud kvoodisüsteemi mõte on survestada tööstusettevõtteid kasutama rohelisemat energiat. Viimane kõige jõulisem kvoodiperiood, mil Eesti õigus CO2 atmosfääri paisata on veel väiksem, algas 2013. aastal ning lõppeb järgmisel aastal. Keskkonnaministeeriumi esindajate sõnul on ettevõtted teadnud hinnatõusu mõju juba 14 aastat.

Praegusesse ajajärku langeb õnnetul kombel ka vanade põlevkiviplokkide sulgemine, mis omakorda kiirendab Eestis nn Põxitit ehk põlevkivienergeetikast loobumist.

Eesti Energia tahab pikas plaanis ületada praegused raskused taastuvenergia toodangu kasvatamisega. Samuti on ettevõte huvitatud õlitootmise suurendamisest ehk elektritootjast õlitootjaks muutumisest. Õlitehaste ehitamine tooks juurde palju töökohti, kuid praegu peaks Eesti Energia välja mõtlema, kuidas hoida praeguseid töötajaid palgal tuleviku reservina. Lõpmatuseni ei saa inimesi aga varus hoida.

Ehkki eelmisel sajandil välja kujunenud tööstuse järkjärguline hääbumine võib olla loomulik protsess, ei saa seda niisama kõrvalt vaadata.

Narva Energia ametiühingu esimehe Andrei Zaitsevi sõnul on tarvis kiiret lahendust, sest muidu kaotatakse spetsialiste. «Ja siis me sõidame kõik Tallinnasse ja võtame pealinlastelt ära töökohad. Ja tallinlased peavad kuhugi mujale tööle sõitma, näiteks Soome,» lisas Zaitsev.

Lühema või pikema ajaga peaksid kõik töötajad olema võimelised leidma endale uut rakendust Ida-Virumaal. Või mujal Eestis. Samas ei tohi Eesti riik ja ka omavalitsused suhtuda asjasse põhimõttel, et küllap tööjõuturg asjad ise paika paneb.

Ida-Virumaa tähtsus Eesti jaoks on ikkagi strateegiline. Ehkki eelmisel sajandil välja kujunenud tööstuse järkjärguline hääbumine võib olla loomulik protsess, ei saa seda niisama kõrvalt vaadata. Mäletatavasti jäi kümnendi eest Kreenholmi sulgemise järel tööta poolteist tuhat töölist. Selle sotsiaalset mõju pole siiani päriselt ületatud.

Kirde-Eesti põlevkivitööstus on piirkonna spetsialistidele ainus erialane väljund ja selle kadumise tagajärjed ei ole kindlasti lihtsad, veel vähem aga lihtsasti ennustatavad.

Nagu ütleb ka ametiühingujuht Zaitsev, on alternatiiv kolida Tallinna. Ent kas kogu Eesti saab üksnes pealinnas elada?