Martin Laine: ajakirjandust ootab «EKRE-bump» (15)
/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
11. aprill 2019, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/11/11943010t1h4411.jpg)
Helmed püüavad «Trumpi teha». Võibolla peaks ajakirjandus neid hoopis tänama?
The New York Times on läbi iroonia USA presidendile Donald Trumpile tänusõnad saatnud, sest tema võimuletulekuga kaasnenud meediatorm aitas ajalehe tellijate arvu rekordilise kasvuni. Seda kõike hoolimata riigipea korduvatest rünnakutest nii-öelda peavoolumeedia vastu. Nähtus ristiti hellitavalt «Trump-bumpiks».
Ei kahtlegi, et igasse päeva värvi lisav EKRE-Isamaa-Keskerakonna valitsus elavdab meie tööpõldu sarnaselt.
Nii nagu peavoolumeedia vastu sõja kuulutanud Trumpi administratsioon tühistas CNNi Valge Maja pressikonverentside akrediteeringu, on EKRE ministrikandidaadid Mart ja Martin Helme Postimehe oma ideoloogiliseks vaenlaseks kuulutanud ning võtnud omaks põhimõtte, et keelduvad meie küsimustele vastamast.
Kardan, et Trumpi eeskuju järgides ei mõista Helmed, kes sellest põhimõttest tegelikult kaotab, seega pakun siinkohal natuke PR-nõu.
Esiteks: kommenteerimine on õigus, mitte kohustus. Mittekommenteerimisega jätad selle õiguse vaid kasutamata. Kui ajakirjanik kirjutab artikli, on tal kohustus anda asjaosalistele sõna, et tagada tasakaal. Kui Helmed ei soovi oma hinnanguid ja arvamusi jagada, ei ole edaspidi tasakaal neid puudutavas kajastuses garanteeritud.
Seega on boikoteerimise mõju täpselt vastupidine sellele, mida nad paistavad soovivat.
Ka Postimehe toimetus ei tunne boikotist ilmselt erilist kaotuskibedust.
«Kirjutage, mida te tahate, aga ilma, et minu nime saaks te oma pealkirja panna,» ütles Martin Helme. Nii see ei käi. Ministri tegevuse vastu on põhjendatud ja kõrgendatud avalik huvi: tema nimi on pealkirjas, isegi kui ta ise ei soovi ajalehega rääkida.
Igal juhul pole ka Trump meediavaenulikkusest suurt midagi võitnud. Peavooluajakirjandus on vaid varasemast populaarsem ning presidendi reiting järjepidevalt üks kehvemaid.
Ka Postimehe toimetus ei tunne boikotist ilmselt erilist kaotuskibedust. Ajakirjandusvabadusse võiks ministrikandidaat suhtuda küll suurema austusega, kuid lepime sellega, et tegu on erandlike vaadetega.
Samal ajal maalib praegune olukord vaid tõelise ajakirjanduse rolli selgemaks. Vaba ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna alustala ja kui keegi alustalasid ründab, siis demokraatlik ühiskond neid ka kaitseb.