Krimmi «emamaaga» liitmine on Vladimir Putini tee Vene riigi ajalooliste suurkujude sekka.

FOTO: STAFF / REUTERS

Kreml ootab Krimmi puhul seda, mis püsis poole sajandi jagu ka Baltimaadega – juriidiliselt keegi anneksiooni ei tunnista, kuid peagi naaseb rahvusvaheline üldsus tavapärase läbikäimise juurde. Nii arutleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Rein Oidekivi Krimmi annekteerimise viiendat aastapäeva analüüsides.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pekingi suveolümpia avamispäeval 8. augustil 2008 tungis Vene sõjavägi Gruusiasse. Viis ja pool aastat hiljem tuunis Kreml olümpiarahu traditsiooni veelgi: võõrustades ise taliolümpiat Sotšis andis Venemaa president Vladimir Putin spordimängude viimase ja ühtlasi nn kodumaa kaitsjate päeva ehk 23. veebruari hakul korralduse alustada sõjalist operatsiooni naaberriigi Ukraina aladel, täpsemini Krimmi autonoomses oblastis. Poolsaare okupeerimist ja annekteerimist nimetas Moskva Krimmi tagasitoomiseks Venemaa koosseisu.

Stsenaariumid Krimmi tagasivallutamiseks olid välja töötatud juba ammu, neist esimesed variandid küllap kohe pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal. Sevastopoli merebaas jäigi toona Venemaa sõjalaevastiku kätte ja selle võimekuse peale oli operatsioonide rajamine üsna muretu tegemine. Mitmeid võimalikke stsenaariume 90-ndate aastate esimesel poolel ka testiti, lõppeesmärgini siiski viimata. Mitu plaanitud provokatsiooni õnnestus Ukraina eriteenistustel ka ära hoida, kuid 20-ne aasta jooksul hoidis Moskva plaane aktuaalsetena, kasutusvalmina.