Riigikogu valimised.

FOTO: Urmas Luik

Paljudel on algamas koolivaheaeg ja perereis. Ärge aga unustage oma valikut teha, sest on ju väga tähtis, millisesse Eestisse te tagasi tulete. E-hääli saab juba anda. Kindlasti on vale mõelda, et valida pole midagi. Eestile strateegilise tähtsusega küsimustest meil puudust ei ole.

Eile pidas oma viimase istungi riigikogu XIII koosseis. Need inimesed, kellele alanud valimistel hääli anname, hakkavad Eestit teenima XIV riigikogu koosseisus.

Neil päevil käivadki käsikäes pidulikkus, kõikvõimalikud kokkuvõtted ja Eestist mõtisklemine ning ägeda valimisvõitluse lõpuspurt. Kogu sellele ülevuse ja võitluslikkuse kokteilile lisaks tuleb veel ülilibedatel tänavatel kõndides tasakaalu hoida – varsti oleme siin kõik kas treenitud üliosavaks kui köietantsijad või siis kipsis jäsemetega.

Nii et mõelge nii valimistele kui ka pidupäevadele, aga seda kindlal kodusel pinnal olles, mitte kogu maad katval liuväljal ukerdades. Ees ootavad ajad ei pruugi olla otsatult roosilised. Meil tuleb hoida nii iseennast kui ka üksteist.

Küsitlustest näeme, kuidas valimiste lähenedes väheneb nende hulk, kes küsimusele erakonnaeelistuse kohta vastavad: «Ei oska öelda.» Üks erakondade lõpuspurdi alati etteaimatav sisu on oma toetajate mobiliseerimine, et nad ei jääks valimispäeval koju, ei jätaks hääletamata.

Üks asi on vastata sotsioloogiafirma küsitlejale, teine see, kas ka tegelikult valima minnakse. Tulemuse ja Eesti kursi määravad valimised, määravad need inimesed, kes annavad oma hääle. Kes võidab valimised, ei ole veel kaugeltki selge ning ees ootav tõsine nädal on määrava tähtsusega.

Kindlasti ei meeldi järgnev küsitluste järgi väga väikese, isegi lausa valimiskünnise piirile jääva toetusega erakondadele. Paraku on aga lihtsalt tõsiasi, et valijad kalkuleerivad, kas nende hääl võib kaotsi minna. Ja kuna parlamendivalimisi võetakse tõsiselt, mitte vähetähtsa mängu või ainult tunnete näitamisena, siis tahetakse ikka toetada sellist erakonda, millel on ikka lootust parlamenti pääseda. Kahju on näiteks Vabaerakonnast, mille populaarsus 2015. aasta valimiste järgsetel kuudel küsitluste järgi aiva ülespoole läks ja kus mitmed teenekad poliitikud on riigikogus tublit tööd teinud, ent praeguseks on seis selline, nagu see on.

P. S. Järgmise mõne päeva jooksul kuuleme palju kõnesid – kooliaktustest kuni vabariigi presidendi omani välja. Mõni mängulisem ja lustakam, mõni tõsisemaist tõsisem. Soojenduseks lugege tänasest lehest kahte «kui mina oleksin president»-tüüpi kõnet – üks me kolumnist etendab vasak-, teine parempoolset presidenti.