Riigikaitseõpetaja: kas sõda on kaitseväelaste ja kaitseliitlaste kinnisidee?

Kaitsevägi. Pilt on illustratiivne. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Süüdistada kaitseväelasi ja kaitseliitlasi selles, et nad ootavad või isegi õhutavad sõda, on küüniline ja lühinägelik, kirjutab Tallinna 32. keskkooli riigikaitseõpetaja Rene Rässa. 

Olen elus palju kohanud inimesi, kes minule kui kaitsevaldkonnas tegutsejale on püüdnud selgeks teha, et sõda on üks mõttetu asi ja inimesed peaksid elama rahus ja õnnes. Lisaks veel tõik, et kui see raha, mida valitsused kulutavad sõjaväele, suunata näiteks ühiskonna sotsiaalprobleemidega tegelemisse, oleks õnn inimeste õuel. Iseenesest on need ju õiged ja inimlikud ideed, iseküsimus on aga see, kui realistlikud. 

19. sajandil kirjutas Briti õigusteadlane Sir Henry Maine, et sõda on inimühiskonna teatav loomulik seisund ja rahu on miski väga keeruline ja ebapüsiv. Mida ta sellega mõtles? Ilmselt seda, et rusikaid käiku lasta ja asju jõuga klaarida on märksa lihtsam, kui leida tülitsevate poolte vahel kõiki rahuldavat kompromissi.

Nii on see ka tänases maailmas. On riike, kes seisavad küll oma huvide eest, kuid suudavad teistega läbirääkimiste käigus kompromissile jõuda. Kuhugi pole maailmast kadunud aga ka need riigid, kes ihkavad endale suuremat ja võimsamat positsiooni ega kõhkle seda tegemast väiksemate arvelt jõuga. Rahvusvahelisele avalikkusele tuuakse eneseõigustuseks kohati lausa naeruväärseid ettekäändeid või siis lihtsalt eitatakse oma tegevust. Neid näiteid ei pea minema otsima väga kaugelt.

Rusikaid käiku lasta ja asju jõuga klaarida on märksa lihtsam, kui leida tülitsevate poolte vahel kõiki rahuldavat kompromissi.

Meil on õnn, ilma irooniata, elada maailma kõige ilusamas ja armsamas paigas, nimega Eesti. Õnnetuseks aga asume lääne ja ida murrangujoonel. Siin põrkuvad vägagi erinevad vaatenurgad elule. Ühelt poolt austatakse indiviidi ühiskonnas ja tema vabadusi ning õigusi. Teiselt poolt jällegi tunnistatakse jõu ja võimu ülimuslikkust.

Pärast I maailmasõda ja eriti teravalt pärast II maailmasõda mõisteti, et ainus viis järgmist suurt konflikti vältida on rahvusvaheline jõudude tasakaal. Nii moodustati NATO, et seista vastu tolleaegsele idablokile. Ka tänases maailmas kehtivad samad reeglid ja oht pole kuhugi kadunud. Poliitikud läänes on mõistnud, et sõda lahti päästa ei ole üldse keeruline ja just selleks tehakse tõsiseid jõupingutusi, et vältida konflikte. Õnneks on läänemaailm ajaloost õppinud. Ei ole siinkohal kohatu meenutada üht vana kõnekäändu, mis ütleb: parem kehv rahu kui hea sõda.

Kuid rahu ei saa tulla tühjalt kohalt. Hüüda aknast kaklevatele inimestele, et mida te seal kaklete, elage sõbralikult, ei ole ilmselt kasu. Nii hüüda ei ole ju vale, kuid see on pehmelt öeldes nõrk. Oleks jabur eeldada, et sellise hüüde peale sügavad vaenumehed kukalt kratsivad ja ütlevad, et kuidas me ise selle peale ei tulnud, ja lepivad ära. Märksa tõhusam oleks hüüda, et lõpetage kaklus kohe ära, ma kutsun muidu politsei. Loomulikult pole ka see imerelv, kuid enamasti ei taha keegi omale liigseid sekeldusi ja suure tõenäosusega peetakse paremaks minna laiali või vähemalt mujale kaklema.

Hüüda aknast kaklevatele inimestele, et mida te seal kaklete, elage sõbralikult, ei ole ilmselt kasu.

Sõna politsei ei ole lihtsalt kaheksa tähte, vaid selle taga on pikki aastaid ülesehitatud institutsioon, kuhu on kaasatud tuhandeid inimesi ja nende tööd. Lisaks kohtute süsteem jne. Niisamuti on seda ka Eesti Kaitsevägi ja NATO laiemalt. See on osa rahvusvahelisest julgeoleku süsteemist, mitte lihtsalt ühe riigi sõjavägi ja üks rahvusvaheline sõjaline liit. See, et julgeoleku süsteem toimiks, peab sellesse ka panustama. Alles hiljuti põhjustas tormi veeklaasis kolonel Riho Ühtegi ajakirjale Politico antud intervjuus, kus ta muuhulgas ütles, et Eesti kaitsmine on igaühe kohus ja enamgi veel – see peab olema ka tahe. Paraku saab sellest aru väiksem osa ühiskonnast. Enamiku jaoks jääb siiski mõttetuks kogu sõjalise julgeolekuga seonduv – see ei puutu minusse!

Kaitsevägi ja ka kaitseliit loob just samasugust turvalisust ja ehk tegelikult isegi suures plaanis suuremat kui politsei. Just nende kaitseväelaste ja kaitseliitlaste igapäevane pingutus väsitavatel õppustel ja poliitikute pingutused, et meil oleksid head liitlassuhted, loovad üheskoos tugeva aluse toimivaks riigikaitseks ja veenvaks heidutuseks – ära parem puutu!

Süüdistada kaitseväelasi ja kaitseliitlasi selles, et nad ootavad või isegi õhutavad sõda, on küüniline ja lühinägelik. Hoopis vastupidi, need kodanikud omavad ühiskondlikku vastutustunnet ja saavad aru, et kui meie pole valmis ennast kaitsma, siis ei tee seda ka keegi teine. Selle asemel, et neid pika pilguga vaadata, olgem tänulikud, sest nende valitud tee ei ole kerge.