Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Danske Eesti filiaali rahapesuskandaal, mis läheb oma pretsedenditute mastaapidega ajalukku, jätab Eesti pintsaku reväärile suure pleki, leiab kolumnist Jaak Jõerüüt.

Nõukogude Venemaa verine kuld ja verised briljandid läbisid kahe maailmasõja vahel suurtes kogustes Eestit ja Eesti Panka. Hinnalise kraami puhtakspesijad teenisid, mõni väga palju, viisakalt öeldes. Vahepeal on hulk vett merre voolanud, kôik asjaosalised surnud, Eesti riigikord on vaheldunud mitu raksu, ajalooraamatutesse on talletatud nii tõtt kui pooltõtt, mis toda teemat puudutades lahkab, sildistab ja sajatab.

Ja nüüd siis jälle midagi sarnast! Et NAD ka kunagi midagi ei õpi! Ajaloost näiteks, kui ülikooliharidusest ja kõrgelt koteeritud täienduskursustest väheks jääb!

NAD - kui me seda siin Eestis omavahel Danske Panga Eesti haru superskandaaliga seoses ütleme, siis peame praegu silmas mingeid nimetuid kaheksat, kahtekümmet kuut või neljakümmet kahte, kes olevat olnud hiigelsummade pesuvee kraaniavajad. Millele hakkab eriti valimiste all liituma muid, verbaalseid süüdistusi, nii ametkondlikke kui poliitilisi, nii mõttekaid kui mõttetuid, nii valusaid kui totraid. Ja mille puhul tuleb muidugi oodata ära prokuratuuri menetluse tulemused.

Täna ma ei tahaks Eesti diplomaatide nahas olla, sest osa küsimuste puhul tuleb ju tahtmatult vaid silmad maha lüüa ja häbelikult vaikida, olgu jutupunktid kui tahes hästi koostatud.

Aga kuidas ka ei tahaks, kuidas ka ei püüaks, kui teistes maades sedasama NAD-lauset öeldakse või kirjutatakse, siis paraku kuulume meie kõik siin Eestis, rahvusest, keelest, nahavärvist, ametist ja positsioonist sõltumata, selle eriti vastiku maigu saanud NEMAD-SEAL-EESTIS-templi saanud massi hulka. NEMAD, kes kordavad ka oma ajaloo mustemate lehekülgede stsenaariume. NEMAD, naiivsed või ahned või petislikud või kõike seda korraga, NEMAD, kes on küll õppinud keeli, kuid ikkagi ei mõista «kanda kübaraid», kui Juhan Viidingut tsiteerida ja parafraseerida.

«Mingi pangajõuk on Eesti kui sellise praegu täiesti täis kusnud», kuulsin äsja lauset kohviku naaberlauast, öeldud südamepõhjast, aga minu maitse järgi isegi veel pehmelt.

Oma suursaadikuaastate jooksul oli mul nagu teistelgi Eesti diplomaatidel kohustus hakkama saada igasuguste Eesti sündmuste, positsioonide, veidruste, skandaalide ja õnnetuste selgitamisega, olgu siis tegu poliitika või äriga. Ikka sihiga tõtt rääkida, aga ka taustu selgitada. Eestit hoides, Eestit kaitstes.

Siis, kui üheksakümnendate algul plahvatas pealinnas pomme, ka Vabaduse platsil, õnnestus veenda välisinvestoreid siiski Eestisse investeerima. Kui Itaaliasse müüsid algajad eesti ärimehed partiide kaupa rämpsu kvaliteetse kraami asemel, tuli klaarida, nii et hundid söönud ja lambad terved oleks.

Kõiksugust on olnud, kes seda jõuaks üles lugeda.

Ma ei kahtle selles, et meie välisministeerium suudab saata adekvaatset ja informatiivset materjali Danske skandaali asjus meie saatkondadesse ja meie aukonsulitele, tervele suurele võrgustikule, lähematele ja kaugematele kontinentidele, sest neist Eesti riigivapi-kilpi kandvatest ja Eesti lippu lehvitavatest hoonetest hakatakse kõigis maades nõutama vastuseid valusatele küsimustele globaalselt erutava teema, suuremahulise rahapesu kohta.

Ja ma tean, et meie diplomaadid on tublid. Aga täna ma ei tahaks nende nahas olla, sest osa küsimuste puhul tuleb ju tahtmatult vaid silmad maha lüüa ja häbelikult vaikida, olgu jutupunktid kui tahes hästi koostatud.

Ja muide, soovitan ka kodustele poliitsikkudele, kes juba sarvedega vehivad ja sõnadega lahmivad, mõistmist, et kõva isiklik kisa paraku ei pese meist kedagi hoobilt puhtaks sellest solgist, mille keetmisega mõned meie seast on hakkama saanud. Selle jama klaarimine võtab rohkem aega, kui praegu aimatakse.