Narva linn.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Narvas töötab Tartu ülikooli kolledž ja väga hea, et töötab. Kuid rajada selle kõrvale ingliskeelne kolledž, nagu pakub Raul Eamets? Kogu lugupidamise juures – ei, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. 

Tõsi-tõsi, Rootsi ajal tegutses Narvas koguni pärsia kaupmehi ja linn oli tõesti üsna paljurahvuseline. Kuid avalikus elus maksis saksa keel, nagu kõigis teisteski Eesti ja Läti linnades – hoolimata isegi sellest, et ülemvõim oli Rootsi oma. Tänapäeval on Narva valdavalt venekeelne, siin-seal kerge eesti keele kiht peal. On selline olukord normaalne ja Eesti kui terviku huvides? Üsna kindlasti mitte. On seda olukorda võimalik parandada? Üsna kindlasti on. Narva ei pea muutuma nii eestlaslikuks kui näiteks Viljandi, kuid muule Eestile lähemale saaks teda tuua küll. Ja seda mitte tänaste venekeelsete narvalaste kiusamiseks ja nende huvide vastaselt, vaid vastupidi, nii, et see oleks ka nende huvides.

Selleks on – ceterum censeo – tarvis kõigepealt üles ehitada Narva vanalinn. Seda ei takista õieti miski peale eksliku mõttekrambi, et see on võimatu. Narva saaks nii otseses kui kaudses mõttes tagasi oma südame, mis idast vaadatuna taas, nagu sajandeid varemgi kuulutaks, et siit algab Euroopa. Narva asumine muutuks prestiižsemaks, laiahaardeline ehitustegevus paneks ringlema rahasid, mille kõrvalmõjul tekiks uusi töökohti, mis sama protsessi omakorda tagant tõukaksid.

Kuid inimene ei ela üksnes leivast. Narvas töötab Tartu ülikooli kolledž ja väga hea, et töötab. Kuid rajada selle kõrvale ingliskeelne kolledž, nagu pakub Raul Eamets? Et tõmmata Narva õppima Peterburi ja Leningradi oblasti taibusid? Kes maksavad raha, aga tsementeerivad Narva venekeelsuse ning seotuse ida, mitte läänega? Силико́новая доли́на po-estonskomu? Kogu lugupidamise juures – ei.

Narvast peab saama taas kui mitte eesti, siis Eesti linn – mitte üksnes formaalselt ja ääri-veeri, vaid päriselt. Narva on selles osas poolel teel, ära on tehtud tohutu töö ja tulemused on muljetavaldavad. Kuid töö on alles pooleli ja seda pole vaja torpedeerida hästi mõeldud ja ahvatleva, kuid vastassuunalise algatusega.

Võimalik, et korralikku IT-haridust ei saagi tänapäeval enam anda muus kui inglise keeles. Kuid see ei tähenda, et Narva tuleks rajada ingliskeelne kolledž. Arendada tuleb ikkagi eestikeelset haridust ja Narva seotust Tartu, Pärnu ja Viljandiga, mitte Leningradi oblastiga. See pole rahvusromantism, vaid puhas pragmatism. Eesti riik püsib, nii hästi-kurjasti kui ta püsib, ikkagi eesti rahval, keelel ja kultuuril. Aga Eesti riiki on hädasti vaja meil kõigil, ka eestivenelastel, et säilitada see üpriski tsiviliseeritud keskkond, mis meil on. Erandeid ja erisusi, teist keelt ja meelt on niigi küll, me peame vahelduseks keskenduma reeglile, mitte erandeile.

Kuid nagu öeldud: hakatuseks tuleb Narva vanalinn üles ehitada.