3. septembril sai neli aastat Obama kõnest Tallinnas. Ilus kõne oli – Obama rääkis laulupeost, tsiteeris Heinz Valku ja Marie Underit, ning sõnad, et Tallinna kaitsmine on sama oluline kui Pariisi, Londoni või Berliin kaitsmine, tekitasid kuulajates sooja tunde. Seega võiks järeldada, et ta oli Eesti jaoks hea USA president. Ja et Trump, kelle kõned pole pooltki nii elegantsed, ning keda on süüdistatud isolatsionismis, ei ole? Tegelikkus on palju kirjum.
Lähivaatlusel võiks pigem väita, et tänu oma tegevusetusele oli Obama välispoliitika isolatsionistlikum kui Trumpi oma. Ühtlasi on vaja endale aru anda, et pelgalt sõnadest, ükskõik kui ilusad need ka ei oleks, ei piisa.
Mu Ameerika sõbrad on Obama välispoliitika kokku võtnud umbes nii: tema jaoks oli USA jõu kasutamine mitte maailma probleemide lahendamise viis, vaid probleemide põhjus. Sestap olid ta välispoliitilised sammud tingitud soovist USA jõu jäetud jalajälge võimalikult koomale tõmmata. Seda ta ka tegi.