Mihkel Mutt.

FOTO: .

Kolumnist Mihkel Mutt meenutab, et ennevanasti mõtlesime kord iseseisvaks saanuna näidata maailmale, milleks me Moskva vahenduseta spordis võimelised oleme. See müüt on nüüd aga natuke luitunud.

Lutsul on följeton, kus igaüks oma partei asutab. Ka spordis on varsti igaühel oma ala, kus tirilill mängida ja esimene olla.



Muidugi, kõik areneb. Kui mina koolis käisin, lõi Dick Fosbury flopihüpe laineid, uisusammust, V-hüppest, hüppelt servist jne polnud veel lõhnagi. Nii on ka uute aladega, nagu rannavõrkpall, saalihoki, mida kindlasti lisandub.



Ühtpidi on see  tore, teistpidi ei tasu sellest vaimustusse sattuda.



Uute aladega kaasneb paratamatult tähelepanu hajumine nende vahel ja devalveerumine. Kõik on üha suhtelisem. Nii nagu kaovad vahed kõrg- ja madalkultuuri vahel, nii võib peagi naisekandmise tšempion olla sama glamuurne kui nt sprinditšempion.



Siit Eesti juurde. Spordis on väikerahval alati sama dilemma mis laiemaltki. Kas me oleme eeskätt enda või teiste jaoks? Õige oleks, et parajalt mõlema. Sportlik ja muu kuulsus on vajalik, sest see on universaalne kapital.



Aga sel puhul tuleb endale kainelt aru anda, et kõik alad ei ole spordis võrdselt kuulsad. Enamikus maailmast pole lund ega suusatamist. Mitut maailma naistrekiratturit me praegu ise teame? Ka Baruto käekäik jätab mind suht külmaks.



Tõeliselt loevad maailma spordis mängud, mõned võitlusalad (poks) ja kihutamine. Vaieldamatult on Eesti kõige kuulsam sportlane pärast Markko Märtinit Kaia Kanepi, kelle nimi aeg-ajalt maailma spordiuudistes vilksatab. Tennises tähendab esimesse veerandsajasse kuulumine juba laiemat tuntust.



Kui tal peaks õnnestuma tosina sekka tõusta, on see unelmate täitumine. Aga see on raske, sest panused on ääretult kõrged ja noori auahneid lisandub pidevalt.



Kurvaks teeb, et tervikuna pole meil tennisega lood üldse head. Kõik võib-olla ei mäleta, et kunagi oli see üks Eesti paraadalasid. Nagu hallidel aegadel oli raskejõustik. Ja üksvahe nõukaajal karate. Millest see tuleb, et meil traditsioonid ikka hääbuvad?



Iluuisutaja Jelena Glebova on vist esitosina piiri peal, aga jällegi, arvestades selle ala kandepinda ja reitingut, on see väga kõva saavutus. Kui tal on õnne, siis võib temastki saada keegi, keda maailmas teavad ka mitte erialainimesed.



Suur hulk eestlasi ütleb hetkel sport ja mõtleb Kanter, ning vastupidi. Kettaheide on auväärne olümpiaala, natuke paeluvam kui vasaraheide, aga vähem kui odavise (st lendab lähemale). Ent miljoni dollari võistluse sarja seda ei võeta, kuna see ei too piisavalt publikut staadionile.



Samas ei varja oma imetlust Kanteri ja tema tiimi sihiteadlikkuse üle. Kuus-seitse aastat tagasi kuulsin kursusevennalt Raul Rebaselt, et neil on plaanis ühest mehest olümpiavõitja teha. Mina mõtlesin, et oh romantikuid. Aga tegidki. Äkki «peksaks» Rebase spordiministriks?



Kuigi 8000 punkti pole enam nii maagiline piir kui vanasti, on Pahapill ja Raja ikkagi vinged vennad, kelle parimad päevad ees. Nagu ka Tiidrek Nurmel. Keskmaajooks on ääretult konkurentsi­tihe ning vaatajale emotsionaalne ala. Ja Ksenija Balta võistleb tippudega nagu võrdne võrdsega.



Meie pallimängudes on kahjuks stagna, seda näeb igaüks. Praegu pean pöialt käsipallile, mis muidu pole mind kunagi huvitanud.



Ennevanasti mõeldi meil, et kui kord iseseisvaks saame, küll  siis näitame maailmale, milleks spordis võimelised oleme – siis, kui pole enam Moskvat vahendamas. See müüt on nüüd muidugi koos mõne teisega natuke luitunud.



Rääkisin kord inglise kirjaniku Alan Garneriga. Ta oli olnud 1954. a Euroopa juunioride saja meetri neljas (10,4). Siis ta kuulis, kuidas tema treener ütles teisele treenerile: «Paistab, et meil õnnestub sellest poisist tubli olümpia poolfinalist teha.»  Seepeale Alan loobus spordist. Poolfinaali polnud talle tarvis. Eesti peaks kirjanikke triiki täis olema.