TIIU KUURME ⟩ Miks pannakse umbkeelsed eelneva keeleõppeta ühte kollektiivi eesti lastega?

Rahvusrühmade segregatsioon on Eestile julgeolekuoht, kuid omad ohud on ka üleminekul eestikeelsele õppele, eriti kui muukeelsete hulk klassis kasvab. Ühtne Eesti kool on olnud Eesti 200 programmilisi eesmärke. Pildil segregatsioonivastane valimisplakat 2019. aastast. Foto: Sander Ilvest

Poliitiline, ammu oodatud ja eksistentsiaalselt oluline otsus eestikeelsele õppele üleminekust hakkab nüüd kujunema koolide ja lasteaedade argipäevaks. Maailmas pole ju midagi uut selles, et vähemused hakkavad õppima rahvusriigi põlisrahva keeles. Meie olukord on aga teistsugune, kirjutab kasvatusteadlane, Eesti Kultuuri Koja haridustöörühma eestvedaja Tiiu Kuurme.

Üks alla miljoniline väikerahvas integreerib siin juba aastakümneid hiigelmõõtmetes agressiivse naabermaa rahvusest n-ö vähemust, kes kunagi saabunud siia peremehetundega ja loeb end oma kodumaal jätkuvalt äravalituteks. Väikerahvas ise on sajandeid ning ka lähiminevikus olnud allaheidetu, anastatud, piinatud, tapetud. Integreeritavaid tuleb aina juurde. On ka teada, et paljud siinsed euroopaliku riigi hüvedest osa saajad vaatavad ihaledes endiselt ida poole ja pooldavad sealset diktaatorit.

Tavapärase religioossusega kaasneb tänumeel, religioosseks peetud vene rahvalt pole uue kodumaa suhtes sellist tunnet lootagi. Neil on suure õigused väikese ees. Nii tuleb võtta tõeks, et pelgalt keele äraõppimisele võib kaasneda nii mõndagi meele ja meelsuse poolelt, näiteks vastumeel, üleoleku-meel, vallutaja-meel, vihameel… Selle kõigega kohtumine jääb õpetaja osaks.