Enn Tõugu

FOTO: Madis Sinivee

Teadusest saadavate hüvede paremaks mõistmiseks tasub kogu teadusmaailma kujutada suure puuna, mille harudel istuvad teadlased ning valmistavad pikaajalise tööna majanduslikult kasulikke vilju, kirjutab akadeemik Enn Tõugu.

Kui soovime arutleda teaduse kasulikkuse või vajalikkuse üle, peaksime võtma appi mingi teadusmudeli. Selles peab olema info, mis ütleb, mida annab meile iga teadusesse investeeritud euro. Aga ka seda, millistesse teaduse valdkondadesse tasub ressursse paigutada. Jätame kõrvale Exceli-põhised mudelid ja muud tabelid, mis sobivad ekspertidele, kes on huvitatud kvantitatiivsetest otsustest. Sel juhul peame esimesele küsimusele vastust otsima pigem kirjandusest, kus üldiselt väidetakse, et iga teadusesse paigutatud euro annab mitu tagasi. Küsimuseks jääb, mis aja jooksul, aga ka kuidas või kuhu paigutatult.

Proovime siin hoopis lihtsa kvalitatiivse mudeliga läbi ajada. Selleks võtame puu, mille harud on teadusvaldkonnad ja peenemad oksaraod on projektid või probleemid, mille kallal töötatakse. Hea tulemus ilmneb sellel teaduspuul oksa küljes rippuva viljana, mida saab noppida ja kasutada. Muidugi, sellel puul valmib suuri ja väikseid vilju, samuti häid ja halbu, isegi mürgiseid ning ohtlikke, nagu näiteks tuumapommid ja keemiarelvad.

Iga puu vajab kasvamiseks ja viljade kandmiseks väetist ja vett – võiksime öelda, et ressursse. Abstraktselt mõõdetakse teaduspuule vajalikke ressursse küll rahaga, aga konkreetsemal vaatlusel on tegemist inimeste, teadmiste, ruumide, aparaatide ja palju muuga.

Isegi teaduspuud abstraktselt vaadates saame midagi teada. Kõigepealt seda, et teaduspuu on üks ja ülemaailmne. Selline tänapäeva teadus kord juba on. Arvestades Eesti ressursside osakaalu ülemaailmse teaduspuu kasvatamisel, peame tunnistama, et Eesti panusest teaduspuu kui terviku kasv eriti ei sõltugi, see panus on tühine. Kuid üksikutel okstel valmivate viljade kohta ei tohiks nii öelda. Seda näitavad ka meie tippteadlaste tulemused, mida kohtame teaduspuul.