Kui arvestada teksti rohkust internetis, rääkimata mobiiltelefoni tekstisõnumite populaarsusest, on täiesti võimalik, et praegu loetakse rohkem kui 1970.–1980. aastatel, mil lemmikmassiteabevahendiks oli televisioon. Kuid see on teist tüüpi lugemine ja teist tüüpi mõtlemine – võib-olla koguni uut tüüpi enesetaju. «Me ei ole mitte ainult see, mida me loeme,» ütleb Tuftsi Ülikooli arengupsühholoog Maryanne Wolf. «Me oleme see, kuidas me loeme.» Internetis seatakse esikohale «tõhusus» ja «silmapilksus», mis vähendab süvalugemise võimet. Veebis surfates kipume muutuma «pelgalt info dekodeerijaks».
Intellekt on mehaanilise protsessi väljund, rea diskreetsete, üksteisest lahutatavate, mõõdetavate ja optimeeritavate sammude tulemus. Internetimaailmas ei ole kohta ähmastele mõttemõlgutustele. Mitmetimõistetavus ei ole inspiratsiooniallikas, vaid programmiviga, mis tuleb ära parandada. Inimese aju on lihtsalt vananenud arvuti, mis vajab kiiremat protsessorit ja suuremat kõvaketast.
Paksu barokkromaani läbilugemiseks mõne lehekülje kaupa päevas kulus daamil üle aasta (tollal mehed juturaamatuid ei lugenud). Informatsioon on omamoodi kaup, tarberessurss, mida saab ammutada ja töödelda tööstusliku tõhususega. Mida suuremale hulgale informatsioonile me «ligi pääseme» ja mida kiiremini sellest tuuma kätte saame, seda tootlikumaks me mõtlejatena muutume.
Kui Mart Laar oli peaminister, tegi ta ettepaneku hoida kokku raha ja aega ning asendada tigupostiga saadetavad pühadekaardid e-kaartidega. Soovitust võeti kuulda. Elu läheb edasi. Eestit ootavad ees e-valimised ja e-riik.
Ehtekunstnik Tanel Veenre nendib, et tõenäoliselt ei ole mood olnud eales ratsionaalsem, mugavam ja isikupäratum kui praegu, võttes aluseks rahvariiete võrdlemise teksaspükste ja T-särgiga («Mida kanti, millal kanti?», EPL 02.12.2008). Autentne rahvariie tehti kodus kootud kangast. Praegused laulupeorõivad on ersats. Ometi oleks kurjast nõuda linnatüdrukutelt, et nad oskaksid regilaule leelotades kedrata ja kangast kududa. Meie aeg tarbib valmiskaupa. Importmaterjalist rahvarõivaste komplekt maksab praegu olenevalt töö mahukusest 10 000 – 25 000 krooni (Anneli Aasmäe, «Eesti rahvarõivad Vene kangast», ML 06.03.2008).
Rahvarõivaste igapäevane kandmine on minevik, nagu ilukirjanduse roll tundekasvatajana. Fabliood ei kao kuskile, aga neid ei veerita enam paberkandjalt, vaid nauditakse reality-show’ formaadis.