Merle Jääger

FOTO: Pm

Inimeseloomake pole ilmaski rahul. Kord viriseb ta lume üle, siis lumetuse üle, ahastab, kui letid tühjad, ent veel valjemalt siis, kui kapitalistlik kaubaküllus lämmatada ähvardab. Teisalt: oleksime me õndsalt kõigega rahul, kõõluksime seniajani puude otsas ehk kügeleksime koobastes ning poleks meil ratast, tulest rääkimata.



Mõneti võiks siiski vigisemisega piiri pidada, aga ei saa, sest kliima on kehv ning naabrid viletsad, aga eestlaste rahvuslik spordiala on nagunii meeleheide, klassikaline, kusjuures. Soomlased, kes meile varem mingitki konkurentsi pakkusid, on suundunud järgmisele levelile (annaks jumalad, et meie sinna ei jõua). Selle asemel et ennast ise surnuks juua või muul moel likvideerida, võetakse üleookeani kombe kohaselt kaasa veel mõned isikud, kes muidu vabatahtlikult elust loobuda ei taha.



Depressiivne algus, mis? Ent soovides kanda eestlase uhket ja hääd aunimetust, ei ole kombekas geenide vastu mässata ning isegi peeretada tuleb langevas tonaalsuses, et keegi jumala eest ei arvaks, et mõnel majandussurutise masendava taeva all hästi läheb.


Millal see tõbi meid õieti tabas? Kas on süüdi need paljukirutud seitsesada orja-aastat või Nõukogude okupatsioon? Või mõlemad kokku? On olemas täpne väljend: hirm halvas. Hirm on parim orjastaja. Hirm ja alavääristamine. Ons meid niivõrd halvatud, et paneme tihtipeale halvaks omast ning tegeleme võõraste tavade kinnistamisega oma elusse, küsimata, kas see meile üldse sobib. Vabandage, aga mõneti tundub koomiline korraldada rahvustoitude missivõistlusi, ent sellest on ometi abi olnud: välismaiste igavesti säilivate keekside asemel eelistavad paljud eestimaist, tehes seega oma ning järelkasvu organismile heateo, rääkimata kohalike tootjate toetamisest.



Mäletan, kui keegi rääkis, et Prantsusmaal olla inglaste okupatsiooni ajal hakatud kohalikke elanikke mõnitavalt žhakkideks kutsuma, selle asemel et seda häbeneda, ristiti rekordarv lapsi nimega Jaques. Mitut Matsi tead sina? Ärkamisajal asendusid ka Maalid ja Juhanid Amaliede ja Johannidega. Näitsikud tõmbasid piha korsetiga kokku, triibuseelik ning hame tunnistati madalama sordi rõivaks. Paljudel on tänapäeval kodus oma kandi rahvarõivakomplekt? Kui mitu korda aastas te selle selga panete? Kas kasutate etnoriietust ka kodustel pidudel?



Mida te üldse teate jõuludest? Just-just! Milleks on see sõna mitmuses, erinevalt näiteks jaanipäevast (või õieti leedost)? Mida sel ajal tehti ja miks? Nn ebausku on püütud meist välja juurida vähemalt sajand, püüdmata süüvida sisusse. Ons kõik taiad-toimingud pelk ebausk või hoopis sügava rahvuskultuuri osa? Setona panen mõtlemata jalgu kängitsedes enne jala paremasse jalanõusse, teen igapäevtoimingutes pisiasju, mil teiste jaoks tähtsust pole, ent minu vaimus hoiab vereva lõngana sidet tuhandete esiemadega. Kõlab kui Kauksi Ülle? Ehk jah, aga tema teadvustab seda aastaid, mina olen end alles hiljuti kõrvalt vaatama hakanud. Lisaks olen häbenenud oma sugu, sest naise ürgolek on ära lörtsitud ja labastatud ning mul pole olnud erilist põhjust uhkust tunda seeüle, et kannan Looduse vingerpussi tõttu rindu. Hirm on olnud mu halvajaks. Hirm ja alaväärsus. Hea, et hirmuga pole kadunud mälu. Minu mälu. Aga kuidas on lood rahva mäluga? Kas peavad meie lapselapsed lugema kirjandusmuuseumi arhiividest, kuidas jõulusid aastatuhandeid tähistati, või visates kõrvale külgehakanud saasta, teeme seda tänavu?



Väike meelespea: 21. detsembril peavad tared olema puhtad. Siis tuuakse sisse õled. Peremees või perenaine seisab õlesülemiga ukse taga ja küsib: «Kas võib jõulud tuppa tuua?» Kolm päeva on päike pesas. Hinged tulevad koju. Majas valitseb ta-sasus, lapsi manitsetakse vaikusele. Pererahvas magab põrandal õlgedel, et hingedele oleksid voodid vabad. Kogu see aeg on laual katmata söök: leib, liha, õlu, ka sool. Hingi kutsutakse lahkelt einest osa saama. Tuld hoitakse kolm päeva üleval. Viimase päeva õhtul käib pereisand või -emand ümber maja, teeb ustele-akendele väljapoole ohutismärgid, samuti õues olevatele tööriistadele ning esemeile. Märkideks olid erinevad ristid või viiskannad. Tänapäeval tuleks märgid teha ka arvutile ning telekale, sest eks needki ole väravad, kust liikumine toimub. Tingimata märgistada ära auto ning ehk puuriitki.



Pärast kolmandat päeva väljub Päev pesast. Algab Uus Aasta. Päevake on loodud! Nüüd tuleb teha kõike, mida tahad uude aastasse. Süüa tuleb kõvasti, lustida ja nalja teha. 25. detsembri hommikul visatakse kaevu peotäis soola, võetakse sealt vett, tuuakse tuppa, pange põhja pannakse puss, hõbe ja söetükk. Selle veega pestakse nägu. Hiljem võib hakata külas käima.



Kogu jõulude ajal ripuvad tares õlgedest, roost, lõngast jms valmistatud ehted, mis pärast pühi ära põletatakse, sest tegu on ohutistega, mille eesmärgiks on halb endasse koguda. Säravad ehted on kasulik külma vee all üle puhastada, enne kui tulevaks aastaks tallele panna. 



Kas ma seda kõike teen? Iga jõul? Lootke vaid! Midagi olen teinud alati, midagi lisan, mõne taia jätan ära, sest kaevu pole, näiteks. Kirikusse ei lähe ja «Mõrsjakoolemist» üritan laulda. Jõulupiruka vormin põrsakujuliseks, sest isegi Lennart Meri leidis, et aegade hämarusest on nii õige. Peaasi on, et ma seda TEAN ja tunnen uhkust. Mis õigus on meil nimetada ennast kultuurrahvaks, kui me oma tuhandeid aastaid vana kultuurikihti eirame ja püüame ikka meeleheitlikult jõuda Euroopasse (kus me nagunii oleme) või Ameerikasse (kuhu me nagunii saa). Kas ongi mõtet?