Rein Veidemann .

FOTO: .

Lähima sugulasrahva tänane pidupäev – Soome Vabariigi 91. sünnipäev – pakub võimalust taas otsida seletusi Soome imetlusväärsele suutlikkusele väljuda enam-vähem tervena ajaloo kadalipust ja tõusta maailma jõukaimate riikide ja eeskujulike heaoluühiskondade hulka.


Soome ime seletamistes jõutakse siis ikka ja jälle «soome sisu» kui soomlaste rahvusliku brändi juurde, mis seostub kohanemisvõime, tõsiduse, visaduse, töökuse, usaldusväärsuse, aga eeskätt kangelaslikkusega Soomele kõige dramaatilisemal ajajärgul, Talvesõjas ja sõjajärgsetel kümnenditel.



Nende tunnuste kõrval on aga teisigi, igapäevasemaid soome sisu tähistajaid, mis kõnelevad ühiskonna küpsusest. Lahe põhjakaldal tunduvad need olevat enesestmõistetavused, kuna aga meile, kes me üle kivide ja kändude õpime taas iseseisvalt elamist, mõjuvad need kummalisustena.



See, et Soome elab igavikulisele tulevikule, et seal osatakse hinnata teiste inimeste aega, peegeldub kas või kohtumiste, konverentside või muude ettevõtmiste kavandamises. Juba nüüd saan kutseid esineda 2010.–2011. aastal sellel või teisel konverentsil või seminaril.


See tähendab, et soomlased ka mõtlevad konverentsile kaks või kolm aastat ette. Olen tänades kutse eest naljaga pooleks vastanud, et saan selle vastu võtta koos Jumalaga, sest üksnes tema teab, mis on minust saanud kolme aasta pärast. Aga soomlase põhjalikkus ettevalmistustes välistab ühepäevaliblika improvisatsioonid.



Või teine kõnekas detail, millest tuleb välja lugeda soomlaste kaalutletust. Kui 1980ndate keskpaigas hakkasin külastama Soomet, jäi mulle kõrvu müstiline palaveri. Sest palaveri’sid oli iga päeva algul, mõnikord päeva jooksul koguni mitu. Sõnaraamatust leidsin peatselt palaveri vaste – nõupidamine. Jah, Soomes peetakse lakkamatult nõu. Nõupidamised on reglementeeritud nii, et kõigil on võimalus oma seisukohta väljendada. Sellest väikesest palaveri’st on Soome kasvatanud kaks teda iseloomustavat suurt tunnust: konsensusühiskonna ja avaliku arutelu kui sellelesamale ühiskonnale ja riigile oluliste otsuste langetamise vältimatu eelduse. Iga palaveri on minireferendum ja avalik dialoog on rahvahääletus.



Kolmas kõnekas soome sisu tunnusjoon on nende oskus olla tänulik. Kui soomlane on olnud külas, kohtunud teiega või osalenud mõnel ettevõtmisel, siis järgneb alati kiri või meil tänusõnadega. Oh, oskaksime me soomlastelt õppida vähemalt tänulikkust! See on ju nii lihtne – kiitos viimeisestä. Tänagem siis Soomet ja soomlasi. Nende olemasolu on meile, eestlastele, Jumala kingitus.