AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Siuru kevadest maapakku

Artur Adsoni 1949. aastal ilmunud «Siuru-raamatu» 2017. aastal välja antud uustrükk. Foto: Apollo

Artur Adsonist ja eesti kirjanduse Siuru kevadest kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.

Eesti kirjanduses oli 1917. aasta kevad erakordne. Üks sõda alles käis ja teine polnud veel alanud, aga kirjanduselu kees tormiliselt. Pikast maapaost Euroopas tulid kodumaale tagasi Vilde ja Tuglas, keda võeti vastu kui kangelasi. Algas Siuru kevad, mis eesti kirjandusloos on ilmselt üks dokumenteeritumaid ajajärke. Sellest on ilmunud nii asjaosaliste endi mälestusi kui ka hilisemaid allikapublikatsioone.

Ka noore Artur Adsoni (1889–1977) elus saabus sel kevadel üks haripunkte, kui ta Marie Underi luuletuste kalligraafiliselt ümber kirjutamiselt jõudis omaenese esimese võrukeelse värsikogu «Henge palango» avaldamiseni. Siuru seltskonnas kerkis ta kiiresti kohvikeetjast ja Printsessiks hüütud Underi truuks saatjaks nimetatud Paažist rühmituse majanduslikuks asjaajajaks ja täieõiguslikuks luuletajaks.