Õpetajate palgatõus oleks igati põhjendatud.
Juhtkiri: mannetud argumendid
3. september 2011, 17:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uudis, et õpetajate keskmine palk ületab enamikus maakondades keskmist palka, võib õpetajate soovi palgatõusuks varjutada vaid esmaste emotsioonide tasemel. Arvude sisusse süvenedes räägib ka palgastatistika üsna üheselt sellest, et õpetajate palgatõus on endiselt aktuaalne.
Ometi on võrdlus keskmise palgaga üks argument, mida palgatõusu-vastased kalduvad kasutama. Sageli jääb aga tähelepanuta, et õpetajate palga kujunemist mõjutavad mitmed tegurid. Õpetajate palgasumma tähendab tavaliselt lisakohustusi ja vahel, kui on vedanud hooliva omavalitsusega, siis ka omavalitsuste makstavat lisatasu.
Tegelik pilt on palju kurvem. Noorempedagoogi palga alammäär on 608 eurot, pedagoogil 644 eurot, vanempedagoogil 736 eurot ja pedagoog-metoodikul 888 eurot. Samal ajal kui keskmine palk küündis 2011. aasta II kvartalis 857 euroni.
Seega, kõrgemast alammäärast – ja sedagi napilt – kui Eesti keskmine saame rääkida vaid pikaajalist staaži nõudva pedagoog-metoodiku puhul.
Kuid isegi kui tegemist oleks läbivalt keskmisest kõrgema palgaga, oleks see igati ootuspärane. Õpetajaks olemine tähendab keskmisest kõrgemat haridust. Rääkimata keskmisest suuremast empaatiavõimest, mida rahasse ümber arvutada ei saa.
Teise argumendina tavatsetakse mainida, et ajal, mil pea kõik sektorid elasid läbi sissetulekute languse, jäi õpetajate palk pea puutumata. Kuid meenutagem, millega tavatsetakse argumenteerida riigikogu palgatõusu – ohuga, et helgemad pead liiguvad vastasel juhul erasektorisse, millest riigile ei saa kasu tõusta. Miks ei peaks seesama kehtima ka õpetajate puhul, kes on üldjuhul seesama helgem osa riigi ajupotentsiaalist?
On selge, et õpetajaks olemine on üks neist ametitest, mida ei tehta raha pärast. Kui see nii oleks, siis, küüniliselt öelduna, oleks Eestis pärast 20 aastat kestnud turumajanduseharjutusi alles vaid mõned erakoolid ja haridus oleks käputäie eliidi privileeg. Kuid see, et siiani on «hakkama saadud», ei tähenda, et olukord ei vajaks parandamist.
Me teame, et me riik on noor. Napp paarkümmend aastat iseseisvust ei ole meile andnud piisavalt kogemusi, et kõik sotsiaalset turvalisust tagavad tugistruktuurid rahuldavalt tööle saada. On kurb paratamatus, et kõige enam kannatavad selle all lapsed, kes valitsevat ebaõiglust enese jaoks lahti seletada ei oska.
Õpetaja rolliks on saanud sellesama ebaõigluse viljadega tegelemine. Edukatest, kuid soojuseta kodudest suhteprobleemide eest põgenenud lapsed, kiusamine, elutüdimus. Seda ei leia ühestki töölepingust, üheltki palgalehelt. Kõik argumendid õpetajate palgatõusu vastu on selle kõrval mannetud.