Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..

FOTO: .

Alustuseks nentigem, et inimesed on saanud targemaks. Tänu lugematule hulgale artiklitele, intervjuudele ja nii edasi on sajad Eestis ja miljonid üle maailma hakanud paremini jagama, kuidas toimivad rahandus ja majandus.



Mõisted nagu likviidsus ja derivatiivid on jõudnud nendegi teadvusse, kellele raha oli siiani midagi endastmõistetavat, mida jätkub «seina sees» igaveseks. Ka tädi Maali oskab nüüd sõna sekka öelda, kui seltskonnas läheb jutuks innovatiivsetest laenutoodetest või aktsia riskipreemiast.



Sellega on kaasnenud avalikustamine ja tõusnud rahva sotsiaalne erutus. Mõned senised stereotüüpsed hoiakud on kindlalt muutunud. Võib arvata, et teadmine, et pangad on päästetud maksumaksjate rahaga, jätab inimeste sotsiaalsesse DNAsse oma jälje.



Ühtaegu on saanud taas sähvatavalt selgeks, mis ikkagi on meie maailma teljeks, mille ümber kõik pöörleb. See on raha, tootmine, tarbimine. Just see on lõbustuspargi suur taevaratas, mille korvides istuvad või pulkade küljes kõlguvad ka poliitikud. Kui selles masinavärgis tekib mingi tõrge, siis puhkeb globaalne paanika. See tõdemus on vaimuinimesele natuke nukker ja naeruväärne, aga nii ta on. Sest kujutlegem, et mingi maavärin tabaks näiteks kultuuri.



Kui kõik maailma baleriinid üleöö kakskümmend viis kilo kaalus juurde võtaksid – kas koguneksid 20 tähtsama riigi juhid seda arutama? Vaevalt. Kui kõik lauljad ilma peal kaotaks korraga hääle ja poeedid oskuse sõnu seada, ei põhjustaks see valitsuskriise. Ja kui maailmas väheneks näiteks tervelt 27,51 protsenti nende ajude hulk, mis suudaksid mõtiskleda «kaunist ja ülevast», siis kotiks see suhteliselt väga väheseid.



Vanasti öeldi, et vähemalt korra ühe inimpõlve jooksul peab sõda üle käima, muidu muutuvad inimesed lõdvaks ja loiuks. Sõda mobiliseerivat ühiskonda, toovat esile inimeste parimad moraalsed omadused. Liiati toimuvat selle kaudu looduslik valik, sest nõrgemad saavad surma.



Kunagi võis see isegi nii olla – siis, kui sõda oli eelkõige riigi ja kutseliste armeede asi. Ent sestsaadik, kui sõjad on muutunud totaalseiks, mille puhul enim kannatab tsiviilelanikkond, ei saa neid muidugi enam soovida.



Aga midagi on selle asemele ilmselt vaja. Midagi, mis sunniks inimest «rehnutit» pidama, värske pilguga ringi vaatama, uusi lahendusi otsima, sõnaga – end kokku võtma. Võib-olla ongi selleks nüüd majanduskriisid?



Kusjuures seda pole vaja üksnes uute materiaalsete lahenduste leidmiseks. Inimesele on tarvis memento mori’t. Kas või selleks, et ta kuulaks vihmapiiskade krabinat katusel, nagu kirjutas Paul Kuusberg. Ehk peabki nüüd mõni, kes laenuga muretsetud paarikümnemiljonilisest korterist ilma, hakkama elama maal küünis, kus ta saabki neid vihmapiisku kuulata.



Kui elu kulgeb ühes mõnusas jorus, siis kaotab inimene seesmise trimmisoleku, muutub lamedaks. Nii on juhtunud paljudega Euroopa heaoluühiskondades. Ja kui see on sündinud seal, kus ometi pikem ajalugu ja paksem kultuurkiht, siis on see oht eestlastele suuremgi. Viimane on paljude poliitikute edujutuga ära lollitatud ja meenutab kevadel koplisse pääsenud vasikat. Ehk nüüd hakatakse aru saama, et millestki ei teki midagi, vähemalt mitte pikema ajal vältel.



Ei ole võimalik lõputult transiidi pealt teenida, ei ole võimalik olla odava tööjõu ja allhangete maa, ei ole siinse kliima ja keskkonnaga võimalik saada massiturismi mekaks, ei ole võimalik väga paljusid asju.



Meie esimese põlve ärimeestele tuleb olla tänulik, sest nad tõmbasid omal ajal Eesti majanduse käima, ühiskonnas tekkis rahavereringe. Samas oli neil suhteliselt lihtne. Võis ärastada, üldse oli kõik alles alguses ja konkurents puudus. Nende tegijate ärimudel üldjuhul enam ei toimi. Uued väljakutsed on keerulisemad.



See võrdlus on küll kauge, aga mingis suhtes on praegune olukord samasugune nagu siis, kui meilt Vene turg ära langes. Toona tuli ümber orienteeruda. See võttis aega ja oli valulik, aga kokkuvõttes tasus end ära. Me saame hakkama. (Ja kui suhted Venemaaga peaksid nüüd mingi ime läbi paranema, siis on see meile ju ainult lisaboonus, siis tuleb pidu õuele.)



Ka nüüd on vaja ümber orienteeruda. Tuleb tõsiselt arvet pidada ja endale valetamata selgeks teha, mis on Eesti jaoks reaalne, milleks ollakse suutelised.



Kriisiga on (või vähemasti võiks olla) nagu mõne muugi asjaga: kui ei tapa, teeb tugevamaks. Kui praegune kohuv surutis Eestit rängalt ei rapi, ja kõik märgid näitavad, et väga suurt rappimist ei tule, siis võiks sellest aadrilaskmisest kasu olla. Muidugi sõltub see enda hoiakust.



P. S. Ma ei tohiks õieti sihukest juttu rääkida, sest on ilmne, et kultuur kaotab kitsikusaastatel enim. Väheneb riigi toetus ja kui inimesel on valida, kas osta raamat või tasuda elektriarve, teeb ta mõistagi viimast. Aga mine tea, äkki muutub midagi ka vaimses sfääris. Pole võimatu, et kriisi poolt vastu pead saadud matsu tagajärjel lähevad inimestel uuesti lahti mingid kanalid, mis vahepeal hakanud umbe kasvama. Mõtlemine ei maksa ju midagi.