Meeli Kõiva

FOTO: Erakogu

Mille järgi üldse teatakse riike ja rahvaid, mis on see, mis kestab kauem kui tänane päev? Vastuseks kõlbab ainult üks sõna – «loovus», kirjutab klaasi- ja valguskunstnik Meeli Kõiva.

Eesti uusvabadus on kestnud juba ligi 20 aastat, aga poliitikud ja juhtivametnikud langetavad kunstivallas ikka ainult arglikke ja konservatiivseid otsuseid. Paljud juhtivpoliitikud on kunstiteema kui mõttetu üldse prügikasti heitnud.



Olen paljudel rahvusvahelistel konverentsidel ja seminaridel esinenud ettekannetega visuaalse keskkonna märgilisest tähendusest. Paraku on visuaalkultuur Eestis rahvuslikult alahinnatud. Sest mis imelik maa see on, kus isetegevuslikku kooris laulmist peetakse loovuse kõrgeimaks väljendusvormiks?



Visuaalkultuur on see valdkond, mis nõuab enam pingutamist ja eneseharimist, ja seda tihti läbi mitmete põlvkondade. Ka kunstniku enda tase kujuneb ja areneb aastakümneid – tõeline tase võib saabuda alles kõrges vanuses. Ja need aastakümned töötab ta sotsiaalsete garantiideta, makstes riigimakse võrdselt tavaettevõtjatega. Siin on tarvis riigi toetust, sest kunstnikest jäävad maha püsiväärtused, märgid ajast.



Praegu oleme seisus, kus kunstiakadeemia uus hoone on osutunud mittevajalikuks ja kärbitakse kultuurkapitali raha. Kui kõrgtasemel visuaalset kunsti ei peeta vajalikuks ja kunstiasjade üle otsustavad asjatundmatud ametnikud, siis kuidas peakski olema võimalik üles ehitada uut, nüüdisaja võnkeid kandvat keskkonda?



Selle kõige valguses tahaksingi rääkida avaliku ruumi kunstist, mis just paljudes arenenud riikides kujundabki visuaalse keskkonna tunnetust. Kunst ei ole ju ainult galeriiseinte vahel toimuv. Public art ehk avaliku ruumi kunst on Eestis olematu või siis harvaesinev.



Avaliku ruumi kunst on õige mitmekesine nii ajas kui ruumis – ta võib kesta hetke, päevi või ka sajandeid. Kohaks aatriumid, linnaväljakud, pargid, kõrghoonete fassaadid, kõikvõimalikud ühiskondlikud hooned jne.



Millisena Eesti siis praegu välja paistab? Uusehitiste juures domineerib odav kitš – on märgata sissetoojate tublit askeldamist. Hotellide restoranides võib näiteks kohata odavat tapeedimustrilist kilevitraaži, kitšimaigulisi fotosid ja välismaiste massdisainsarjade tooteid. Meie õhuvärava, lennujaama hoone tooniandvaimaks visuaalseks dominandiks on disainprügikastid.



Samal ajal korraldatakse maailmas sadu konkursse lennujaamadesse atraktiivsete kunstiteoste saamiseks. Kõik see räägibki otsustajate kunstitaju tasemest tuulepealsel maal. Igal ajastul on omad rütmid, värvid ja võnked. Eestis domineerib ikka 19. sajandist ja 20. sajandi algusest pärit avaliku ruumi kunsti keel.



Elu ja kunst on Eestis justkui eraldi. Kui eestlane käib välismaal, naudib ta Gaudi, Gehry ja Fosteri arhitektuuri, samuti moodsates tehnikates installatsioone ja skulptuure parkides, linnaväljakutel, kõrghoonete aatriumides.



Aga kõik modernne on ju ka Eestis võimalik. Loovus kui potentsiaal on siin tegelikult kasutamata. Praegu räägime rasketest aegadest ja sellest, kuidas kõige pealt tuleb kokku hoida. Ja esimesena tõmmatakse kriips paraku kõigele sellele, mis seotud kunstiga.



Aga visuaalse ja loova ruumi kujundamisel võiks see seis saada hoopis alguseks. Majanduslangus on aeg loovuseks, ja mitte ainult kunstnikele, vaid ka kõigile teistele. Meeletus infotulvas ja konkurentsivõitluses on ainuke ellujäämise viis eristuda. Aga paraku on kogu Eesti elu mattumas tühja-tähja, ning tuulepealsest maast on saamas tuuletallajate maa, kus tegeletakse kõige muuga, ainult mitte võimaluste loomisega tuleviku tarvis.



20 aastat vabadust ei ole kunstnikele toonud seadustes mitte mingeid uusi võimalusi. Mida siis teha? Arhitektide, kunstnike ja disainerite koostöö annab ju kiiresti säravaid tulemusi. Kuidas seda koostööd ergutada? Paljudes maades on kasutusel ühe protsendi seadus, kus üks protsent ehituse väärtusest läheb kunstile.



Ja see seadus ei toimi üksnes ehituses, vaid ka teistes valdkondades – USAs näiteks ka transpordi pealt. See kauaräägitud asi tuleks meilgi lõpuks teoks teha. Samuti tuleks luua fonde ning välja anda preemiaid ja auhindu just uuenduslike lahenduste ergutamiseks avalikus ruumis.



Arenenud Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides on ammu sellised mehhanismid olemas ja need toimivad efektiivselt. Ilmselt tuleks paljud kunstikonkursid muuta rahvusvaheliseks ja ka komisjonidesse võiks kutsuda tunnustatud eksperte üle maailma.



Selleks, et saada parim tulemus. Tundub uskumatu, aga õigesti asju ajades võib ka Eesti oma väheste võimalustega saada sama atraktiivseks kui Dubai.



Lõpuks ei ole ju küsimus ainult rahas, vaid pigem valitsevate ringkondade suhtumises kunstnikesse ja loovusesse ning riskijulguse ja tahtmise puudumises midagi muuta.



Kultuurkapital ja paljud teised kunsti toetavad fondid peaksid prioriteedi asetama jäävatele väärtustele ja kaugelevaatavale poliitikale, mitte lähtuma põhimõttest – jagame paljudele, aga vähe.



Loovus on meis kõigis olemas. Tasub ehk hetkeks peatada endas tubli müügimees ja häälestuda hoopis loojameheks. Loovust saab näidata ka seadusloomes – luues seadusi, mis aitavad originaalsel loovusel materialiseeruda.