Indrek Neivelt.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti ülikoolid pidanuks ühinema juba viis aastat tagasi ning siiani tegeletakse dubleerivate erialade õpetamisega, leidis ettevõtja Indrek Neivelt Tartu Ülikooli arengukonverentsil.

Räägime Tartu Ülikooli arengukavast, sellest, kuidas edasi minna. Eks see ole ikka nii, et organisatsioonid võtavad teatud aja tagant aja maha vaatamaks, kus hetkel ollakse, kuhu liigub ühiskond. Ülikoolid nimetavad seda arengukavaks, ettevõtted tavaliselt strateegiaks. Tartu Ülikooli arengukava kui dokument on iseenesest väga pikk ja põhjalik, kuid minu arvates üritab see meeldida kõigile.



Kõnealuse dokumendi pikkus on ka see, mis eristab teda ettevõtte omast. Sest öeldakse, et ettevõtte hea strateegia on selline, mis mahub ära ühele leheküljele ja vastab kolmele küsimusele: kes, mida ja kuidas. Ehk kes on meie klient, mida talle pakume ja kuidas me teeme seda paremini kui meie konkurendid.



Arengukava lugedes ma viimasele küsimusele ehk sellele, kuidas me teeme seda konkurentidest paremini, vastust ei saanud. Missioon on saada rahvusvaheliselt tunnustatud ülikooliks, lisaks tahab ülikool olla parem teistest eestikeelsetest ülikoolidest. Aga ma küsin, kas see on praegu piisav, et olla konkurentsivõimeline ja teha midagi paremini kohalikest konkurentidest. Tegelik konkurent pole ju Tallinna Ülikool või põllumajandusülikool. Tegelikud konkurendid asuvad väljaspool Eestit.



Olen Eesti-sisest nügimist ja pusimist jälginud mitmest kohast. Paar aastat tagasi Eesti Suusaliidu juhatusse kuuludes sain teada, et treenerite sõnul ei koolitata Eestis piisavalt suusatreenereid. Kuid samal ajal tegeles treenerite koolitamisega Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool aga õpetas kehalise kasvatuse õpetajaid. Kas keegi suudab mulle selgeks teha, et kui ollakse päeval õpetaja ja õhtul treener, siis miks peab see õpetamine nii erinev olema?



Kas on ikkagi mõtet kulutada seda vähest inim- ja materiaalset ressurssi selleks, et luua kaks eraldi kompetentsikeskust?



Või võtame majandusõppe. Seda õpetatakse vist igas ülikoolis. Võib-olla kunstiülikoolis mitte. Kursused seal on, kuid kunsti manageerimist veel ei õpetata.



Kui vaatame teadustublidust, mida küll teadlased kritiseerivad, siis oleme tsiteeritavuselt heal kohal materjaliteaduses, mikrobioloogia ja geneetika alal, aga majandus- ja ärialaseid tsiteeringuid pole Eestis mitte ühtegi.


Neljas ülikoolis vähemalt õpetame, lisaks eraülikoolid, ent pole ühtegi, kes suudaks mingit taset ületada. Samas on neid näiteid, kus õpetame samu erialasid, liiga palju. Lisame siia madala sündimuse ehk tudengite arvu kahanemise, siis on olukord veelgi hullem.



Meie pere vanem poeg sündis 1998. aastal. Mina olen sündinud 1967. aastal. Ja ma vaatasin, et 1998. aasta oli kõige madalama sündimusega aasta, mil sündis poole vähem lapsi kui 1967. aastal. Ütlesin pojale, et tal on võimalik kaks korda lihtsamalt Eesti meistriks saada. Kui lisame, et vahepeal on spordialasid juurde tulnud, siis on olukord veelgi drastilisem.



Sama on ülikoolidega. Tudengeid on varsti poole vähem, kuid kõik ülikoolid muudkui ehitavad. Selle ressursiraiskamise võiks kiirelt ära lõpetada, eriti arvestades praegust majandusolukorda. Ja see pole üksnes raharaiskamine, vaid rahvusvahelises konkurentsis ellujäämise küsimus.



Tallinna Sadama endine juht ütles, et ega Muuga sadama konkurent pole Kesklinna või Kopli sadam. Konkurendid on siiski Ventspils, Riia, Peterburi ja meie sadamad tuleb ühendada.



Arvan, et ülikoolide ühinemiseks on praegu ülim aeg. Tegelikult pidanuks seda tegema viis aastat tagasi, kuid parem hilja kui mitte kunagi.



Teine teema on doktorikraadid. Nagu me kõik oleme kuulnud peaministrit avalikkuses ütlemas, on meil tarvis rohkem doktoreid. Raske on temaga mitte nõustuda, sest ülikoolidest ei tule pealekasvu. Siin küsimus: kas Tartu Ülikool ja teisedki on doktoriõppe osas konkurentsivõimelised? Milles ollakse paremad kui konkurendid?



Tartu Ülikooli majandusteadlastega on mul väga positiivne kostöö, kui Arengufond tellis uurimistöö, mille tulemustega üldsus rahule jäi. Küsimus on, kuidas ikkagi teha nii, et doktorid, keda kasvatame, oleksid konkurentsivõimelised. Ettevõtte juhtidena ütleme, et hea strateegia on ka see, kui sõnastame selle, mida me ei tee!



Peaksimegi mitmes valdkonnas ehk nüüd välja ütlema, et selle valdkonna doktoritega me ei tegelegi! Sellist mõtteviisi ei maksa üldse häbeneda. Ma ei räägi siinkohal valdkondadest, mis on olulised eesti keele ja kultuuri säilimiseks, vaid teistest.



Rääkides ülikoolide ja ettevõtluse dialoogidest, tulen tagasi Arengufondi tellitud uurimuse juurde. See oli väga hästi tehtud töö, kuid ega ma enne ei teadnud, et Tartu Ülikoolis on sedavõrd tublid majandusteadlased.  



Kui rääkida üldse dialoogist ülikooli ja ettevõtluse vahel, siis see on heal tasemel. Meie riik on väike. Teame, et paljud tudengid töötavad juba stuudiumi ajal, kõik firmad alates advokaadibüroodest ja pankadest tahavad saada endale paremaid tudengeid. Ses mõttes koostöö asjus etteheiteid pole. Kui on vaja spetsialiste arendustöödeks, siis on ülikoolid väga vastutulelikud. Samal ajal on öeldud, et Eesti ettevõtete struktuur on viletsavõitu ja et ülikoolidega polegi ehk tarvis niipalju koostööd teha.


See on ka õige. Allhankijatega pole ikka palju põhjust rääkida, kui ise tegeled tõsise teadusega.



Siinkohal peaksime vaatama maailma laiemalt: kui siin pole ettevõtteid, ent siitsamast 200 kilomeetri kaugusel Riias on lennujaam, kust on võimalus lennata mujale ja teha koostööd teiste ettevõtetega, siis vaadataksegi mujale. Maailm ei lõpe Eestiga, ei lõpe Eesti ettevõtetega.


Kui on hea idee, võib minna ja teha koostööd teiste ettevõtetega, teiste ülikoolidega. Muidugi ei taha ma öelda, et omadega ei tule koostööd teha. Vastupidi, kutsun üles omasid hoidma, kui vähegi võimalik, siin üheskoos asju ajama.



Meid on Eestis 1,3 miljonit inimest. See oleks sama hea, kui Euroopa – ja mitte Aasia – linnas ühel pool jõge kurdetaks, et tuleb käia teisel pool jõge ettevõtete juures. See on meie praegune karm reaalsus.



Ettevõtete ja ülikoolide dialoogi vaadates pole meil probleem riigisisene, sest üldiselt teatakse ja tuntakse üksteist väga hästi. Meil oleks vaja rohkem dialoogi väljapoole Eestit. Oleks  vaja rohkem sidemeid. Võib-olla oleks ettevõtetele kasulikum – ka majandusele tervikuna –, kui meie majandusinimesed õpivad väljaspool Eestit, sest lisaks teadmistele on väga tähtsad ülikooli aegu saadavad sidemed.



Olen poolteist aastat tegelenud Arengufondiga. Olen aru saanud sellest, et Eesti on täis igasuguseid arenguprogramme ja -plaane. Enamasti on neil kaks viga: nad on tehtud vormitäiteks ja keegi nende järgi ei ela.



Ettevõtluskogemuse põhjal võin öelda, et strateegia kui sellise tegemine on imelihtne: tuleb organisatsioon tööle panna. On organisatsioone, kus viiakse oma plaane ja strateegiaid ellu, ja selliseid, kus ei viida. Üldiselt on need esimesed palju edukamad. Ehk siis plaani elluviimine on palju tähtsam kui plaan ise.