Eesti suurim vaenlane on minu meelest ükskõiksus. Inimene, keda ei huvita, mida temast arvatakse või mis on tema tegude tagajärjed, tuleks valitsemisest võimalikult kaugel hoida. Ometi kujunesid iseloomutus ja ükskõiksus viimasel aastakümnel vaat et aumärgiks, riigipidamise stiiliks. «Paks nahk»- ja «ära võta isiklikult, see on ju kõigest poliitika»-suhtumist peaks häbenema. Eestit tuleb just nimelt isiklikult võtta! Seepärast Euroopa Liidu eesistumise korraldus heas mõttes üllataski: riigiteenijad pingutasid igas väikseski nüansis, et kõik ei sujuks mitte üksnes veatult, vaid hiilgavalt, eriliselt, heade üllatustega. Mõeldi sellele, kuidas saab, ega otsitud põhjendusi, miks ei saa. Järelikult saab end ükskõiksusest lahti rebida küll. Poliitikutel ja ametnikel jagub nii tahtmist, loovust kui ka vastutustunnet.