Kohtunik ei saa kohtuasjade lahendamisel valida, millist asja ta lahendab, millised on vaidluse pooled ja milliseid argumente nad kohtule esitavad. Kohtuniku rolliks on lahendada vaidlus viisil, kus otsuse langetamisel puudub väline, sealhulgas poliitiline surve, sest ainult sellisel viisil on võimalik tagada lahendi objektiivsus. Ma ei üritagi väita, et kõik Eesti kohtute lahendid on alati õnnestunud argumentatsioonilt või õiguslikelt põhjendustelt. Kohtulahendite argumentidega on võimalik vaielda ning avalik debatt mistahes väärtuste või arusaamade üle on tervitatav. Küll aga ei peaks kohtulahendis sisalduvate argumentidega mittenõustumine kaasa tooma rünnet kohtunike või kohtusüsteemi vastu. Kohtunik ei saaks lahendi tegemisel olla erapooletu, kui ta peaks pidevalt arvestama lahendis pettunud poole isikliku ründe või täitevvõimu survega.
See juristide kasutatav ladinakeelne väljend tähistab argumenti, mis on vaidluses suunatud oponendi vastu isiklikult ega vasta oponendi sisulisele argumendile. Vaidluses tuleb sellist argumenti käsitleda loogikaveana.
Demokraatlikus ühiskonnas, kus on tagatud sõnavabadus ja puuduvad piirangud, mis takistaksid avalikult vaielda selle üle, kas ühe või teise kohtulahendi argumentatsioon on asjakohane, muudab kohtunikele suunatud argumentum ad hominem’i alla kuuluvate väidete esitamine nõutuks. Kogemust kasutades julgen öelda, et selliste argumentide esiletoomine tähendab sisuliste väidete puudumist ja sisulise arutelu lõppu.
Olen püüdnud kirjeldada, kui mitmetahuline ja keeruline mõiste on justiitsaktivism. Ometi põhistatakse Eesti kohtusüsteemi üle kontrolli kehtestamise vajadust väidetava ülemäärase justiitsaktivismiga.
Enamikul Eesti kohtulahenditest ei ole justiitsaktivismiga mingit seost – kohus langetab otsuseid, tõlgendades ja kohaldades kehtivat seadust ning hinnates asjas kogutud tõendeid. Nii ei ole lahenditel, millele viidates mõni poliitiline jõud on hakanud rääkima justiitsaktivismist, tegelikult selle nähtusega vähimatki puutumust. Mitte iga lahend, mis mõnele poliitilisele jõule või menetluse poolele tundub ebameeldiv või arusaamatu, ei ole justiitsaktivism. Ainult ühest kellegi maailmavaate või poliitilise agendaga vastuollu minevast kohtulahendist ei saa veel teha järeldust, et Eesti kohtusüsteem vajab äärmuslikku reformimist.
Kui keegi soovib justiitsaktivismi kaardile tuginedes seada kohtute üle sisse täitevvõimu kontrolli, tasuks pigem hakata mõtlema, millist eesmärki tegelikult saavutada soovitakse.