Urmas Reinsalu.

FOTO: Liis Treimann

Kanakarja kambakas on samasugune udune metafoor, ei palju parem ega halvem kui paljud teisedki, millega meie poliitikud püüavad meile ühiskonna nähtusi või oma mõtteid seletada.

Valitsusliidu poliitikud, kes plaanivad ühineda minister Urmas Reinsalu (IRL) umbusaldamisega, teevad siiski täiesti õiget asja. Minister, kes ei suuda end pidurdada selleks, et enne esimeses tundehoos kirjapandu juures «SAADA» nupu vajutamist sisse ja välja hingata, natukene mõelda ning vast isegi oma nõunike armee käest proovilugemise teenust paluda, on suure tõenäosusega sellest Eesti ja meie inimeste saatust kujundavast ametist väsinud ja peaks veidi puhkama.

Reinsalu viga seisneb pooles lauses: «… mõistsin ma naistevastase vägivalla hukka, kuid nüüd, tänase kirja valguses, lausa kahetsen seda avaldust.» Igaüks, kes Reinsalu hommikuselt hoogsa kirja mõttega läbi luges, saab aru, et ta juhib tähelepanu nii õigusriigi põhimõtetele. Ja ka sellele, mis võiks meie kui inimlaste käitumist eristada kanaliste seltsi ja faasanlaste sugukonda kuuluva liigi nimega «kana» (Gallus gallus domesticus) emaste käitumisest oma nõrgimate sookaaslaste vastu – igaüks andvat väikese, üksikult võttes mittetapva hoobi, kuni ohvriks sattunud kana sureb. Poole lausega suutis Reinsalu aga diskrediteerida väga olulist moraalset sõnumit, mis oleks selle lisanduseta võinud olla üheselt mõistetav ka kiuslikele või lausrumalatele lugejatele.

Inimeste kaheks sooks jagunemine puutub siin asjasse võib-olla niipalju, et vähemalt poistele on meil kombeks maast madalast õpetada, et tüdrukuid ei lööda ja ka maaslamajaid ei lööda – kahjuks ei kinnistu õpetussõnad kõigis peades ühtmoodi ja sellepärast ongi meil vaja politseid.

Kas meil on rahvana mõtet samu rüütellikke hindamiskriteeriume rangelt laiendada sellele, kas mõni me poliitikutest peaks ministriametis jätkama või mitte? Ei ole! Ministriamet ei tohigi olla garanteeritud. Meil on vaja nendes ametites Eestile parimaid, tarku, tugevaid ning kohase impulsskontrolliga inimesi (vahel on abi ka puhkamisest).

Samasugune printsipiaalsus peaks aga kehtima ka asjatundmatute (mh majandusküsimustes), korruptiivsete, oma kambajõmme eelistavate ja Eestisse putinismi importivate ministrite suhtes. Meile on poolteist aastat püütud müüa mõtet, justkui oleks sellistel noortest pugejatest rumalavõitu keskealisteks kasvanud poliitikutel mingi eriline õigus Eesti riiki valitseda ainult seetõttu, et nad pole enne saanud olla olulistel ametikohtadel. See on ju absoluutselt vale lähenemine!

Eesti vabariigis ei peaks olema ministriks inimene, kes kasvõi tahtmatult tekitab tunde, et suhtumine naistevastasesse või ülepea vägivalda on agadega, ega ka korraldama me majandusasju tegelased, kes ei oska isegi korduvatele küsimustele anda vähegi adekvaatseid vastuseid ja on oma ainult valimistele suunatud lühiajaliste punktivõitude püüdmisega kraavi keeramas nii Eesti riigieelarvet kui majandust laiemalt.