Andrus Villem

FOTO: Juss Saska

Mitu aastat kütab kirgi Rail Balticu ümber toimuv. Üsna raske on ilma avaliku arvamuse küsitluseta aduda, kes on selle hiidprojekti poolt, kes vastu. Argumente nii pluss- kui ka miinusmärgiga voolab avalikkuse ette kui küllusesarvest. Vaidluses osalevail pooltel on piisavalt tugevaid argumente, et kallutada maksumaksja tunnustust endale vajalikku suunda.

Otsuse jõudu omav lahendus kuulub siiski vaid erakondade ladvikuile. Tavakodanikud, kes on neile mandaadi andnud, sooviksid enamikku rahuldavat lahendust.

Üldisemalt lähenedes huvitab rahvast peamiselt kaks probleemistiku külge. Uus raudtee peab hakkama tooma kasu ja ta ei tohi segada inimeste ega looduse tegemisi.

Muudel esitatud väidetel on väiksem tähendus ja neid tasub arvesse võtta, kuid nad pole sisult olemuslikud.

Raudtee uuele muldkehale

Balti riike läbiva raudtee ideega välja tulnud poliitikud unustasid kõigepealt mitu olulist asja.

Uute lahenduste loomiseks on vaja, et nende kasulikkusest saaksid aru ka lõpptarbijad, st maksumaksjad. Aga otsustajad lihtsalt kuulutasid välja, et nii see nüüd on...

Vajalik selgitav samm on tähtsusetuna arutelult välja jäetud ja tekitab loomulikult vastuseisu.

Teiseks pole käsitletud, kas tehnolahendused on 21. sajandi tasemel. Kiirused, mida kavandatakse plaanitud raudteele, kuuluvad pigem 20. sajandi keskpaika, kui uude 21. sajandisse. Isegi ideectasandil plaanitava Helsingi–Tallinna tunnelirongi kiiruseks on välja käidud üle saja kilomeetri tunnis enam, kui Eestit, Lätit ja Leedut läbivale «kiirrongile».

Kolmas ja olulisim on loodushoid ja inimeste rahulolu. Kuna uus raudteeliin ehitatakse uuele muldkehale, siis Rail Balticu projekti ka pealiskaudselt vaadanud inimesele on selge, millised maalahmakad selle ehitise alla jäävad. See aga tähendab kohalikelt maaomanikelt maade «rekvireerimist» ja muldkehaga piirnevate piirkondade raskendatud kasutamist, kogu uue raudteega piirneva liikumise komplitseerimist.

Asja parandamiseks on plaanitud tohutu hulk hiidsildasid, mille õiged kohad oleks hoopis üle Tallinna–Pärnu või Tallinna–Tartu maantee.

Mis on kavandataval raudteel pistmist Eesti edumeelsuse kuvandiga? Pigem ehitame eelmise sajandi tehnoloogial põhinevat rariteeti, millel pole plahvatusliku tehnika arenguga midagi pistmist.

Raudtee postidele

Kas me oleme tõesti nii viletsad, et Eesti praeguse aja ühe kallima objektiga sõidame tulevikku silmas pidades tühikäigul. Nii tundub see hetkel olevat.

Võimalik on ka uudne ja jätkusuutlik lähenemine. Selleks on vaja ainult veidi jälgida, kuidas toimuvad mujal maailmas arengud. Ja just maailmas, sest Euroopa liigub antud valdkonnas juba tükk aega teiste tuules. Hiinas näiteks ehitatakse uued raudteed eranditult vaiadele. Miks ei võiks meie olla traditsioonilise transpordi arendamises Euroopa uuendajad. Esialgsed arvutused näitavad, et uute tehnoloogiatega on ehitise maapinnast kõrgemale ehitamise hinnaklass ligilähedane maapealsega. Kui lisada, et valmis raudtee sammastaristule saaks külge pookida kas või superloopi, siis hakkab insenerimõte loodetavasti enam tulevikku liikuma.

Loogiline on , et vastasseis kahaneks miinimumi, kui «sajandi trassi» kasutegur ja tulevikku suunatus saaks arusaadavaks. Uutest tehnoloogiaist tulenev suurem kiirus, ümbritsevail maadel elavaile inimestele ja looduskeskkonnale langeva koormuse drastiline vähendamine on paar olulisemat peensust, mida Rail Ralticu puhul peaks ilmtingimata arvestama.