/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Vähemalt praegu on NATO kaotanud sõja Eesti venekeelse elanikkonna teadvuse pärast, ent olukord ei ole lootusetu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: miks eestivenelased ei armasta NATOt (31)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
20. detsember 2017, 11:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljaaegu pöördus Eesti Inimõiguste Keskus poliitikute poole üleskutsega lõpetada nõndanimetatud vene kaardi väljakäimine, et teha viimaks lõpp ühiskonna lõhenemisele rahvuse põhjal.
See oli tähelepanuväärne üleskutse, ehkki liigutavalt lihtsameelne ja vähe kindlapiiriline.
Kelle poole siis õieti pöörduti? Kui juba poliitikute poole, siis pöördutagu ikka nimepidi.
Nii pooldasid näiteks 15. oktoobril Eestis peetud kohalike omavalitsuste valimiste eel peaaegu kõik erakonnad lõimumist riigikeele ehk eesti keele omandamise teel. Ainult Keskerakond tegi panuse segregatsioonile, hirmutades venekeelseid valijaid sellega, et tsentristide lüüasaamise korral Tallinnas kaotavad venelased oma televisiooni, ajalehed, koolid ja lasteaiad. Seda esiteks.
Ja teiseks: mulle tundub, et kaunite unelmate maailmas elavad inimõiguste kaitsjad on lihtsalt sulgenud silmad karmi elutõe ees. See on nimelt selline:
Eesti ühiskond – jah, just nimelt! – on juba ammu sügavalt lõhestunud rahvuslikul põhimõttel ja pelga üleskutsega «Hakkame elama sõbralikult!» seda olukorda ei paranda.
Sama kinnitab värske uuring Eesti elanike suhtumise kohta NATOsse.
Kui need andmed hiljaaegu avaldati, tekitasid need ohtralt kommentaare.
Tahaksin pöörata tähelepanu ainult kahele näitajale: Eesti kuulumist NATOsse toetab 92 protsenti eestlastest ja ainult 33 protsenti maa venekeelsetest elanikest.
Pole sugugi imekspandav, et kõige aktiivsemad NATO-vastased Eestis on venelased, kes ei oska üldse või oskavad kehvalt eesti keelt, samuti vanema põlvkonna inimesed, kel puudub Eesti kodakondsus.
Mingit saladust siin pole: just see auditoorium ongi Venemaa propaganda peamine sihtmärk, kelle jaoks ei säästeta värve, et kujutada NATOt «agressiivse, märatseva, verejanulise, ähvardava ja äärmiselt ohtliku» organisatsioonina, mis on seadnud sihiks «okupeerida Venemaa ja allutada kogu maailma».
Küsite, mis puutuvad siia Venemaa propaganda ja Eesti elanikud?
Meediaekspert Raul Rebane vastas hiljuti just sellele küsimusele artiklis, milles mõistis hukka selle, et Tallinn eraldab linnaeelarvest raha eetriaja ostmisele Pervõi Baltiiski Kanalis (PBK). Jah, tegemist Lätti sisse kirjutatud meediaettevõttele kuuluva telekanaliga, aga sisu on laias laastus Venemaal tegutseva Pervõi Kanali oma.
Tallinn ei osta sugugi juhuslikult eetriaega Venemaaga seotud telekanalites – just see venekeelne massimeedia on otsekui sisse kirjutatud eestivenelaste kodudesse. 2017. aastal oli siinsete mitteeestlaste seas kõige populaarsem telekanal Rossija, mida jälgis 16 protsenti vaatajaskonnast. Sellele järgnesid ... PBK 15 ja NTV 14 protsendiga.
Meie maa venekeelne elanikkond on sisuliselt eestikeelsest meediast isoleeritud, samal ajal ahmib aga aplalt ja peatumata infoprodukti, mida vaaritavad Kremli «köögis» Venemaa propagandistid.
Koostasin ka ise Lasnamäe elanikest ühe küsitlusgrupi. Selgus, et 95 protsenti (!) küsitletutest (ligikaudu 100 inimest) saab maailma ja Eesti (!) sündmustest teada Venemaaga seotud telekanalite vahendusel. Eesti Televisiooni venekeelset «Aktuaalset kaamerat» vaatab viis protsenti küsitletutest, venekeelse kanali ETV+ ühiskondlik-poliitiliste saadete vastu ilmutab huvi kaks-kolm protsenti.
Ühe sõja on NATO juba kaotanud
Mis puudutab teavet NATO kohta, siis Eesti venekeelne ajakirjandus tervikuna käsitleb seda teemat tasakaalustatult: palju fakte, sündmusi, vähe hinnanguid. Sellise seisukoha eest on Eesti venekeelse meedia toimetused saanud Venemaa propagandaportaalis BaltNews isegi tublisti sõidelda.
Kuid Eesti venekeelse elanikkonna seas ei ole kohalik ajakirjandus, isegi mitte venekeelne, just üleliia populaarne. Miks teha üldse tegemist end Eesti riigi teenistusse andnud «karvavahetajatega», kui ometi emake Venemaa on otse kõrval ning räägib alati tõtt ja ainult puhast tõtt?
Venemaa ajakirjandus aga juba hinnangutes NATO-le tagasi ei hoia.
NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus avaldas hiljaaegu aruande selle kohta, kuidas Venemaa propaganda tarvitab ühismeediat Põhja-Atlandi alliansi mustamiseks.
Eksperdid kinnitavad, et Peterburi «trollivabrikus» luuakse robotite abiga ja levitatakse libakontode vahendusel tohutus koguses informatsiooni, mis näitab NATOt eranditult negatiivses valguses.
Sealjuures on Eesti vastu suunatud ligemale pool kogu NATO-teemalisest väljundist. Mulle on jäänud mulje, et Piiteri trollid on meie maal oma lemmikobjektiks, mille varal õõnestustegevust edendada, välja valinud venekeelse Delfi.
Aga otsustage ise – esitan mõned kommentaarid loo juurde, mis kõneles Eesti elanike suhtumist NATOsse käsitlenud küsitluse tulemustest (autorite kirjaviis säilitatud):
«POOLT et Eestil oleks oma armee, aga vastu et meie maad tallaksid vintis britid, konnaõgijad ja pindossid, tundes ennast sellel maal kuningana»
«Muideks NATOsse kuulumisel on üks selge pluss – natokad ei hakka pommitama juba okupeeritud territooriumit. Aga teisi agressoreid Eesti ei huvita»
«Seal, kus on Ameerika, on alati veri, surm ja pisarad. Sommid mõistsid seda juba ammu, seepärast ongi üle poole rahvast NATO vastu»
«NATO – see on ikka ränk»
Ent need, kel vanust juba üle viiekümne, kasutavad harva ühismeediat ning saavad informatsiooni Põhja-Atlandi alliansi kohta Venemaa telekanalite saadetest. Seal aga räägitakse NATOst halvasti 95 protsendil juhtudest.
Sisus valdavad uudised NATO liikmesriikide sõjaväelaste hukkumisest ja traumadest Iraagi ja Afganistani rahu kindlustamise operatsioonides ning õppuste ajal Euroopa riikides, sealhulgas Eestis.
Palju kõneldakse NATO ekspansioonist itta ning ohust, mida allianss kujutab kogu inimkonnale, eriti aga Venemaale.
Lakkamata kõlab teema Ameerika Ühendriikide domineerimisest NATO struktuurides ja sellest, kui halvasti täidavad Euroopa riigid oma kaitsekulutuste kohustust.
Sageli seatakse kahtluse alla NATO valmisolek täita kollektiivse julgeoleku põhimõtet ja minna appi liikmesriigile, kes on langenud mõne alliansivälise riigi agressiooni ohvriks.
Loomulikult hajutavad Venemaa propagandistid «müüti Venemaa ohust» ning toovad näiteks Rootsit ja Soomet, kes ei kuulu NATO ridadesse ja elavad ilma hirmuta Venemaa sissetungi ees.
Mulle tundub, et vähemalt praegu on NATO kaotanud sõja Eesti venekeelse elanikkonna teadvuse pärast. Ja see on õige absurdne.
Saan veel aru, et NATO infostruktuuridel on raske läbi lüüa Venemaal: tsensuur ja Venemaa eriteenistused kaitsevad valvsalt ja tarmukalt venemaalaste «infosüütust». Kuid Eestis ju niisuguseid takistusi ei ole – ent pole senini ka sõjalise bloki positiivset kuvandit siinse venekeelse elanikkonna seas.
Lisaks kinnitavad uurijad, et NATO toetus meie maa mitteeestlaste seas on 2015. aastast alates pidurdamatult kahanenud.
Programm tõotab häid tulemusi
Arvan, et NATO maine parandamiseks kõigi Eesti elanike silmis läheks alliansil tarvis uut avalikkusele suunatud strateegiat, ütleme, tingliku nimetusega «Vene programm».
Suhtekorralduslik kampaania alliansi propageerimiseks venekeelse elanikkonna avalikus ruumis ei peaks piirduma pressiteadete ja uudistega selle kohta, et Eestisse paigutatakse uusi NATO liikmesriikide kontingente.
Tarvis on massilisemaid üritusi NATO sõjaväelaste osavõtul, sest vahetu suhtlemine inimestega on alati parim propagandistlike klišeede purustaja.
NATO-l peab olema konkreetse isiku nägu, see ei tohi olla «kollektiivne», ilma selgete ja tajutavate joonteta.
Vaja on kooliõpilaste ekskursioone Tapale ja Ämarisse, sõjatehnika näitusi, dokumentaal- ja mängufilme NATOst kui ülemaailmse julgeoleku tagajast.
Tarvis on isegi kontserte, kus osaleksid NATO sõjaväelased. Selles suhtes võiks eeskuju võtta lausa Venemaa propagandast. Näiteks Venemaa kaitseministeeriumi Aleksandrovi ansambel on üks tõhusamaid avalikkuse mõjutamise vahendeid – märksa tõhusam kui kaadrid raketi väljalaskmisest allveelaevalt Kaspia meres. Eestile ei ole vaja inimesi, kes on võimelised tulistama kaitseväelasi ja meie liitlaste sõdureid selja tagant.
NATO «Vene programm» on vajalik ja tõotab häid tulemusi.
Armastama sundida ei ole võimalik, aga austust pälvida on küll võimalik ja seda ongi vaja.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.