Raul Rebane

FOTO: Loco Studio/ERR

Igasugused rahaeraldised Venemaa telekanalitele tuleks võimalikult kiiresti lõpetada, kirjutab meediaekspert Raul Rebane.

Novembri lõpus tutvustati Brüsselis ja täna (12.12.2017) tutvustatakse Kiievis uuringut «Euroopa Liidu ja Idapartnerluse riikide imago vene meedias».

Ukraina Kriisikommunikatsiooni Keskuse teadlased uurisid Venemaa tähtsaimate telekanalite PBK*, RTRi ja NTV uudiste ja poliitikasaateid, uuringuperiood oli juulist 2014 juulini 2017. Kolme aasta tuhanded süžeed puudutasid 36 riiki ja rahvust, mis analüüsiti läbi positiivsuse-negatiivsuse alusel. Lood grupeeriti kuue vene meedias enam kasutatava narratiivi alusel, mis andis võimaluse välja tuua ka riikide imagoloogilised sarnasused ja erinevused.

Uuringu töö maht oli erakordselt suur, järeldused lükkavad ümber paljud levinud müüdid ja lihtne on ennustada Ukraina teadlaste tööle suurt tähelepanu. Selle tulemused puudutavad otseselt ka Eestit.

Elu koledused

Peamine järeldus: tee, mida teed, käitu, kuidas käitud, vahet ei ole, telekanalites räägitakse sinust igal juhul halvasti. Paljudele on kindlasti šokeeriv uuringust lähtuv info, et koguni 83 protsenti (!) teisi maid puudutavast infost on igal juhul negatiivne. Halbade asjade üldmahust saab Euroopa endale 39, Ukraina 31, USA 27 protsenti ja idapartnerluse riigid (Armeenia, Azerbaidžaan, Valgevene, Gruusia, Moldova) ainult kolm protsenti.

Nendel teadetel on ka mõju, sest televisioon on Venemaal kõige usaldusväärsem meedialiik, 57 protsendi inimeste jaoks on TV peamine infoallikas, printmeediat peab tähtsaimaks näiteks ainult neli protsenti.

Eesti oma 82 protsendi pahade asjadega on korralik keskmik, aga halb üllatus tuleb siit 100-aastasele Soomele, kelle taotlused heade suhete hoidmisel on olnud silmatorkavad, aga tulemus on koguni 88 protsenti telenegatiive, ehk hea käitumise eest Venemaal paremaid hindeid ei panda.

Nii suure mahu info pealt on võimalik ka päris täpselt analüüsida suundumisi, ukrainlased tegid seda kuue peamise narratiivi kaudu.

 «Horrors of life» ehk «elu koledused» võtavad enda alla 22 protsenti ebameeldivatest nähtustest. Elu Euroopas on ebakindel, on loodus- ja tehnoloogilisi katastroofe, õnnetusi ja krimkat. Lõputud õnnetusuudiste read peavad tõestama vene vaatajale, et isegi emake loodus ei armasta Euroopat.

Protestid on halbade uudiste reas teisel kohal, 21 protsenti üldmahust. Riikidest on siin kindel liider Prantsusmaa 25 protsendiga. Euroopa Liidu majanduses ja poliitikas on asi nii halb, et rahval ei jää üle muud kui protestida, ja neid proteste on igal pool ja palju.

«Laguneva Euroopa» teema on meile vägagi tuttav, eelkõige puudutab see väärtusi. Siin on nii homoteema, pedofiilid, neonatsism ja nukupoliitikud. Kanalite sõnum on selge: Venemaa peab olema tugev ja agressiivne, et Euroopa koledaid väärtusi oma maale mitte lasta. Selleteemalisi on 18 protsenti üldmahust.

Terrorism, põgenikekriis ja majandussanktsioonid annavad kokku veidi vähem kui 30 protsenti uudismahust, aga ka seal on palju värvikat infot.

Kui vaadata Eestit, siis meil lisanduvad täiendavalt veel fašismi taassünd, mis aga Lätis on uuringu põhjal veelgi tugevam. Ajaloosündmuste erinevad tõlgendused, näiteks vabastamine või okupatsioon 1940, on ka meie probleem. Soome ja ka teised põhjamaad on hädas juttudega «lasteröövidest» ja muust taolisest.

Kokkuvõttes tõestab uuring selgelt, et meie mõistes ajakirjanduse aeg Venemaal on mõneks ajaks lõppenud. Meedia on ainult riikliku poliitika käepikendus, olukord, mis vanematele inimestele on liigagi tuttav nõukogude ajast. Faktid ja sündmused on selleks, et toetada juba ette kokku lepitud narratiive.

Autorid toovad välja Venemaa strateegilise kommunikatsiooni kolm suuremat eesmärki, mille toetamiseks kulutatakse tohutult vahendeid.

  1. Veenda Venemaa elanikkonda, et see kunagi ja mitte mingitel tingimustel ei aktsepteeri Euroopa liberaalseid väärtusi.
  2. Valmistada Venemaa elanikkonda ette potentsiaalseks konfliktiks läänega ja luua argumendid, et Venemaal on õigus võtta üle nõrk ja jagatud Euroopa.
  3. Suurendada teadlikkust, et kui Venemaa ei võitle vastu, toob Euroopa sisse oma «mürgised» väärtused.

Järeldusi Eestile

Uuring annab tugevad argumendid, et lõpetada kaua vindunud rumalus, et Tallinna linn ostab eetriaegu PBK-lt. Vaatame peeglisse, see on nii poliitiline, eetiline, majanduslik kui ka kommunikatsiooniteoreetiline absurd. Sellest hullem on ainult fakt, kui see paljudele enam absurdsena ei tundu.

Eesti riigi strateegia on vähendada inimeste hulka, kes elavad teises inforuumis. PBK eetriaja ostudega antakse samal ajal selge sõnum, et Eestist on võimalik kätte saada uudised teise riigi kanalitest. Argument, et sinna ostetavate saadete sisu ei ole ju Eestile ohtlik, on olemuslikult vale. Sama tähtis kui tekst on kontekst, kuhu see tekst satub, ja konteksti suundumustest on kirjutatud eespool.

Tuuakse ka argumente, tuleb «minna sinna, kus on juba vaataja ees». Kui nii mõelda, siis miks me paljudele tuhandetele Tallinnas elavatele soomlastele ei osta eetriaegu Soome televisioonidelt? Ja vastupidi samuti, miks soomlased meilt ei osta, seal elab kümneid tuhandeid eestlasi? Ei tee ju lihtsal põhjusel, et see tegelikult annab sõnumi, et elukohamaa keelt pole vaja õppida ja me aitame teil elada ilma selleta. Kas see on Eesti eesmärk?

Oluline on aru saada, et kui PBK tahab oma kulu ja kirjadega teha Eesti uudiseid, siis on neil selleks täielik õigus. Kui keegi tahab neid vaadata, siis on ka selleks täielik õigus. Aga meie ei pea oma linna eelarvest seda kõike kinni maksma.

Seetõttu on ettepanek konkreetne: võimalikult kiiresti lõpetada igasugused rahaeraldised Venemaa telekanalitesse. On ilmne, et ettepanek tekitab suuri vaidlusi, seetõttu oleks hea, kui erinevad poliitilised jõud ja asjatundjad avaldaksid avalikult selle asja kohta oma arvamuse.

Vastata tuleks mitmele küsimusele:

1. Kas peate õigeks linna raha kulutamist vene kanalitele?

2. Kui peate, siis milliste argumentidega?

3. Kas teil on näiteid, et teised ELi riigi riigid teeksid midagi sarnast?

4. Kui neid ei ole, siis tahaks kuulda argumente, miks Eesti peaks tegema nii erakordse erandi?

5. Kas peate õigeks, et ühel linnal on oma meediastrateegia, mis oma suundumustes oluliselt erineb riigi kommunikatsioonistrateegiatest?

Paljudel on kindlasti lihtne vastuseid anda, teistel palju keerulisem, aga kiiresti tuleb see asi läbi rääkida. Pärast imagouuringut see teema kuskile ei kao ja lõpptulemusena saab palju selgemaks ka küsimus «Kas Tallinn on riik või linn?».

--------------------

* Toimetaja täpsustus: Mainitud telekanal, mis suures osas vahendab Vene Pervõi Kanali saateid, kuulub Lätis registreeritud meediaettevõttele SIA Pirmais Baltijas Kanāls, mis kuulub omakorda emafirmale Baltijas Mediju Alianse.