Ülle Leis.

FOTO: Erakogu

Võime iga päev avastada midagi uut, näiteks ammutuntud sõna seni teadmata tähenduse, kui suudame jääda avatuks uutele teadmistele ja vanade muut(u)misele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

Ühel päeval potsatas minu postkasti järjekordne tähelepaneliku keelehuvilise kiri – sündmus, mis ikka ja jälle rõõmustab ja mõtteainet pakub. Milles siis seekord asi oli? Välismaises blogipostituses oli kirjutatud, et Tallinnas Raekoja platsi ääres pakutakse haldjasuppi (inglise keeles elf soup). Keelehuviline kirjutas: «Autor on ilmselt tahtnud kirjutada elk soup ehk põdralihasupp. Aga ikkagi – milline reklaam meile! Lisaks pruunkarudele sööme lausa haldjaid!»

Teine näide. Koolitusmaterjalis oli lause: «Nii püüti leevendada ingliskeelse turismiinfo põuda.» Tellija oli kirjutanud kõrvale märkuse: «Asendame sõna «põuda» sõnaga «puudust». Põud on põllumajanduses.»

Kolmas näide. Laps sai esimese klassi kunstitunnis konna pildi eest kolme, sest konna kael oli liiga pikk.

Need kolm juhtumit on väga erinevad. Need olid seotud erinevate inimestega. Sellele vaatamata tundub mulle mingil seletamatul põhjusel, et neis on midagi ühist.

Kirjanik, tõlkija ja psühhoterapeut Ly Ehin rääkis ühes intervjuus papist kaartidest, mida ta töös kasutab ning millel on loomade (hülged, kaelkirjakud, maod ja teised) kehad ja pead eraldi. Lapsel tuleb keha peaga kokku sobitada. Teate, mis Ly Ehinit tema enda sõnade järgi kohutavalt kurvastab? Kui ta teeb lapsele ettepaneku panna kokku selline keha ja pea, et oleks tore ning kümnest lapsest kaks paneb ikkagi kokku õiged pildid.

Ly Ehin tunnistas, et koolilastele ei jõua enam pärale vimkadega luuletused, kus mängitakse häälikumoonutustega, näiteks «sügas» ja «sinilolli». Põhjuseks peab ta liiga vähest keelega mängimist ning laste kasvamist või kasvatamist liiga raamides. «/.../ «Sügas, pekine paugub» tundub mulana ja meid ümbritsev igapäevane kantseliit on normaalselt mõistetav…»

Oma tütrest Kristiina Ehinist rääkis ta nii: «Me ei julgustanud, aga ühel päeval tegi Kristiina noka lahti ja rääkis: «Vuukarjutus. Ühel päeval karjutas ennast vuu. Maa vari langes kuule. Nii saigi vuu karjutatud.» Vaat siis käis meil jutt südamest läbi ja me kallistasime seda last.»

Me kõik teame, mis on saanud Kristiina Ehinist. Poiss, kes konnale kriminaalselt pika kaela joonistas, on nüüdseks ülikoolis. Tundub, et temast pole saanud inimest, kes kuulutaks sõna «põud» põllumajandusterminiks või kes kahtleks haldjasupi võimalikkuses. Aga oleks võinud ka teisiti minna.

Mis sellel kõigel tõlkimisega pistmist on? Vägagi palju. Keelt ei õpita sugugi vaid keeletunnis. Mõju, inspiratsioon või takistus keelele võib pärineda hoopis mujalt, kasvõi joonistamis- või muusikatunnist. Uurimused on näiteks näidanud, et muusikaõpe soodustab lapse emakeele- ja võõrkeeleoskuse arengut.

Muusika ja keelte vahel võib leida muidki paralleele. Legendaarne 20. sajandi tšellist Pablo Casals oli juba üle kaheksakümne, kui temalt küsiti, miks ta ikka veel iga päev mitmeid tunde harjutab. «Sest mulle tundub, et mu mäng läheb paremaks,» vastas ta. Sama lugu on keeleoskusega, mis ei saa kunagi valmis. Võime iga päev avastada midagi uut, näiteks ammutuntud sõna seni teadmata tähenduse, kui suudame jääda avatuks uutele teadmistele ja vanade muut(u)misele. Sõna elf tähendab haldjat, aga ka päkapikku (näiteks Elf on the Shelf). Arvestades seda, kui massiliselt praegu päkapikke ringi liigub, võib elf soup jõuluturul vabalt olla päkapikusupp ning mitte valesti kirjutatud põdralihasupp.

Keelehuviline arvas, et haldjasupp tähendab haldjatest valmistatud suppi. Raske öelda, millest selline järeldus – kas fantaasia jäi loogikale alla (kapsa-, porgandi- ja kalasupp on küll olemas, aga kes on enne kuulnud haldjasupist!), nagu kirjeldati Õpetajate Lehe artiklis, või vedas keel alt. Kui eesti keeles on kaks nimisõna üheks sõnaks liidetud ja esimene neist on omastavas käändes, siis osutab see Eesti Keele Instituudi andmeil kuuluvusseosele (vennanaine, aknaklaas). Poes on müügil päkapikukeeksi ning kräsupeakooki, kuid pole kuulda olnud, et keegi peaks neid päkapikkudest või kräsupeadest valmistatuiks.

Sõnavara, õigekiri, hea hääldus ja muud traditsioonilised keeleoskuse komponendid on oluline vundament (nagu iluuisutamises uisutamisoskus), aga mitte eesmärk. Põnevaks läheb asi siis, kui sellelt aluselt loovalt lendu tõusta ja keelelist tiritamme kasvatada. Siis võivad sündida Muumitrollide Pleektatsud ja isikupärased väljendid, umbes nagu David Bowie ühes intervjuus: I could not give a sausage («mul on suva», «mind jätab külmaks»). Siis võib sündida selline aegumatu klassika nagu «Alice imedemaal», mille lugemise järel ei peaks panema kulmu kergitama ei haldjasupp ega kaelkirjakukaelaga konn (tsitaat Jaan Krossi tõlkes):

««Võta endale natuke rohkem teed,» ütles Märtsijänes Alice'ile ülitõsiselt.

«Ma pole veel midagi võtnud,» vastas Alice solvunud toonil, «nii et ma ei saa r o h k e m  võtta.

«Sa tahad öelda, et sa ei saa võtta v ä h e m,» tähendas Kübarsepp. «Mitte millestki on väga hõlpus r o h k e m  võtta.»»

Häid pühi!


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel erinevates organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias.