Tallinna linnahalli puudutavad vaidlused ägenesid taas, kui üks poliitik võttis heaks lasta selle Kultuurikatla-poolne fassaad täis maalida. Teo poliitiline värdkülg on meediakanalites juba piisavalt läbi analüüsitud ning sellega nõustun loomulikult minagi: kuidas saakski heaks kiita maksumaksja rahaga toime pandud seaduserikkumist, mida kasutatakse isikliku valimiskampaania huvides?
Kogu intsidendi juures on aga probleeme siiski enam kui vaid see küündimatu poliitik ja seaduserikkumine. Üpris tähelepanuta on jäänud meedias sageli kuuldud süüdistused muinsuskaitse aadressil, kes üsna paljude kommentaatorite arvates ongi kogu kurja juur, põhjus, miks ühele mehele tuli pähe linnahalli ilmet «parandada». Viimati kuulsin seda arvamust ühes Raadio 2 pühapäevasaates «Olukorrast riigis», mille kuulaja olen olnud pikka aega. (Tahan siinjuures rõhutada, et ei ühine kindlasti lauskriitikaga, mida on viimasel ajal olnud kuulda ühe saatejuhi kohta; olen tema ühiskonnaanalüüsidega enamasti pigem nõus.)
Kuna saates esitatud arutluskäik linnahalli teemal esindas, nagu juba ütlesin, ilmselt meedia arvamust ka laiemalt, siis tahaksin sellesse sekkuda kunstiajaloolasena, muinsuskaitse ning arhitektuuri- ja kunstipärandi eksperdina. Minu meelest on kõne all olevat tegu kommenteerides väga vähe puudutatud seda, miks linnahalli üldse kaitstakse. Teise ja üldisema probleemina kerkib esile küsimus muinsuskaitse piirangute rangusest, mida (ka kõne all olevas jutusaates) on vastandatud ühiskonna nüddisaegsetele vajadustele ehk sellele, mida käsitletakse «progressina».
Miks linnahalli kaitstakse? Muinsuskaitse alla võetakse objekte, mille puhul vastava valdkonna eksperdid on sõnastanud nende laiema ühiskondliku väärtuse. Mida see kõnealusel juhul tähendab (linnahall võeti kaitse alla 1997. aastal)? Ilma et ma registrist järele vaataksin: linnahalli kaitstakse kui üht nõukogude aja arhitektuuri tippteost, milles ühtlasi peegeldub 1970.–1980. aastate poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik tegelikkus. Linnahall on seega saanud arhitektuuriobjektist eesti kultuuri pärandiks, mis tähistab ja tähendab midagi enamat, kui ta esmapilgul on. Kaitsmise alla võtmise põhjus seisneb nimelt hoone väärtuse komplekssuses, selles, et arhitektuur põimib endas kohta ja aega ning teeb need nähtavaks. Tõlgendus linnahalli esteetilisele lahendusele, mida Ahto Lobjakas seostas muistsete võõraste kultuuridega, aga ka – vastandades seda Põhjamaade valgust pühitsevale modernismile – oli, ilma et ta seda nähtavasti endale teadvustanuks, üsna täpne: tõepoolest, oma visuaalse suletuse, totalitaarsusega ja ajaloost pakatava postmodernistliku vormikõnega vihjab linnahall ajale, mil ta ehitati. Kas see vorm ka tänapäevasele vaatajale meeldib, on samuti keeruline küsimus: mõnele meeldib, mõnele mitte.