Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Krista Kodres: milleks linnahalli üldse kaitsta?

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Krista Kodres | FOTO: Erakogu

Igaüks, kes on linnahalli suhtes negatiivselt meelestatud, võiks endalt küsida, kas hoone ei meeldi sellepärast, et ei meeldi selle arhitektuur, või seepärast, et tegu on kunagise Lenini-nimelise kultuuri- ja spordipaleega, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia professor Krista Kodres.

Tallinna linnahalli puudutavad vaidlused ägenesid taas, kui üks poliitik võttis heaks lasta selle Kultuurikatla-poolne fassaad täis maalida. Teo poliitiline värdkülg on meediakanalites juba piisavalt läbi analüüsitud ning sellega nõustun loomulikult minagi: kuidas saakski heaks kiita maksumaksja rahaga toime pandud seaduserikkumist, mida kasutatakse isikliku valimiskampaania huvides?

Kogu intsidendi juures on aga probleeme siiski enam kui vaid see küündimatu poliitik ja seaduserikkumine. Üpris tähelepanuta on jäänud meedias sageli kuuldud süüdistused muinsuskaitse aadressil, kes üsna paljude kommentaatorite arvates ongi kogu kurja juur, põhjus, miks ühele mehele tuli pähe linnahalli ilmet «parandada». Viimati kuulsin seda arvamust ühes Raadio 2 pühapäevasaates «Olukorrast riigis», mille kuulaja olen olnud pikka aega. (Tahan siinjuures rõhutada, et ei ühine kindlasti lauskriitikaga, mida on viimasel ajal olnud kuulda ühe saatejuhi kohta; olen tema ühiskonnaanalüüsidega enamasti pigem nõus.)

Kuna saates esitatud arutluskäik linnahalli teemal esindas, nagu juba ütlesin, ilmselt meedia arvamust ka laiemalt, siis tahaksin sellesse sekkuda kunstiajaloolasena, muinsuskaitse ning arhitektuuri- ja kunstipärandi eksperdina. Minu meelest on kõne all olevat tegu kommenteerides väga vähe puudutatud seda, miks linnahalli üldse kaitstakse. Teise ja üldisema probleemina kerkib esile küsimus muinsuskaitse piirangute rangusest, mida (ka kõne all olevas jutusaates) on vastandatud ühiskonna nüddisaegsetele vajadustele ehk sellele, mida käsitletakse «progressina».

Miks linnahalli kaitstakse? Muinsuskaitse alla võetakse objekte, mille puhul vastava valdkonna eksperdid on sõnastanud nende laiema ühiskondliku väärtuse. Mida see  kõnealusel juhul tähendab (linnahall võeti kaitse alla 1997. aastal)? Ilma et ma registrist järele vaataksin: linnahalli kaitstakse kui üht nõukogude aja arhitektuuri  tippteost, milles ühtlasi peegeldub 1970.–1980. aastate poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik tegelikkus. Linnahall on seega saanud arhitektuuriobjektist eesti kultuuri pärandiks, mis tähistab ja tähendab midagi enamat, kui ta esmapilgul on. Kaitsmise alla võtmise põhjus seisneb nimelt hoone väärtuse komplekssuses, selles, et arhitektuur põimib endas kohta ja aega ning teeb need nähtavaks. Tõlgendus linnahalli esteetilisele lahendusele, mida Ahto Lobjakas seostas muistsete võõraste kultuuridega, aga ka – vastandades seda Põhjamaade valgust pühitsevale modernismile – oli, ilma et ta seda nähtavasti endale teadvustanuks, üsna täpne: tõepoolest, oma visuaalse suletuse, totalitaarsusega ja ajaloost pakatava postmodernistliku vormikõnega vihjab linnahall ajale, mil ta ehitati. Kas see vorm ka tänapäevasele vaatajale meeldib, on samuti keeruline küsimus: mõnele meeldib, mõnele mitte.

Tean seltskondi, kellele kohe väga meeldib, kuid muidugi on tõesti ka neid, kes seesugust arhitektuuri põlgavad. Ehk väärib siinkohal meenutamist, et Raine Karbi ja Riina Altmäe loodud linnahalli arhitektuuri tunnustati pärast selle valmimist rahvusvahelise arhitektuuribiennaali interarch ’83 grand prix’iga  ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi medaliga. Samuti on kõnekas, et aastal 2012 oli just linnahall see objekt, mis esindas Eestit 13. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Seal esitlesid Andres Kurg, Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla ehitist juba muuhulgas ka mäluobjektina, postsotsialistliku ühiskonna identiteediprobleemide ühe tunnistajana.

Siinkohal võikski igaüks, kes on linnahalli suhtes negatiivselt meelestatud, endalt küsida: kas hoone ei meeldi mulle sellepärast, et mulle ei meeldi selle monumentaalne/suletud/imelik arhitektuur, või sellepärast, et tegu on kunagise Lenini-nimelise kultuuri- ja spordipaleega? Kas tahtmatus tegeleda nõukogude aja pärandiga võiks olla ka põhjus, miks linnahall on sattunud sellesse räämas olekusse, nagu me seda praegu näeme?

Muinsuskaitset on siin küll asjatu süüdistada, see institutsioon on teinud oma tööd, püüdes hoida linnahalli ja paljusid teisi hooneid ja keskkondi (Eesti vanalinnad, miljöö-alad!), et ka edaspidi oleks võimalik siinmail eksisteerinud kultuuridest mõelda. Mõtlemine on teadagi seotud kujutlusvõimega, mis vajab visuaalseid pidepunkte. Kuidas saaksime näiteks mõelda ja mõista antiiki, kui meil poleks midagi alles Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ehitus- ja kunstipärandist? Kuidas saaksime – lugedes kasvõi Indrek Hargla Melchiori-lugusid – mõelda end keskaegsesse Tallinna?

Muinsuskaitset on mõttetu süüdistada veel muudelgi põhjustel. Siis, kui hakati ehitama Saku suurhalli, samuti siis, kui hakati ehitama Solarise keskust kunagise EKP esindushoone kohale (taas väga mõjus Raine Karbi arhitektuur) – argumendiks, et Tallinnale on vaja suurruume kontsertide ja konverentside tarvis –, kirjutasin ka ise, et linn peaks esmalt mõtlema linnahalli kordategemisele, kus suurepärasel arhitektuursel tasemel on need ruumid juba olemas. Linn, aga paraku mitte ka riik, ei huvitunud, ja nüüd saame üha paremini aru, miks. Muinsuskaitsel endal teatavasti rahakotti pole, see avaneb vaid poliitiliste/poliitikute otsuste põhjal. Neil juhtumitel, mida äsja mainisin, polnud ilmsesti küll tegu nõuka-aja väljatõrjumisega kultuurimälust, vaid pigem alatiseks saladusse jäävate poliitilis-rahaliste huvide põimumisega.

Lühikommentaari vajab ka muinsuskaitsepiirangute kritiseerimine. Loodan, et eelnevastki sai veidi selgemaks, miks ehitisi on väärtustatud ja peaks ka edaspidi väärtustama. Erinevalt kirjutatud sõnast, tekstist, mida saab tiražeerida, nähtub hoone või teose väärtus kõige täielikumalt selle materiaalsetest ja visuaalsetest omadustest; foto ei anna iial seda kogemust edasi. Ehitise materiaalsed ja visuaalsed omadused ja elemendid on unikaalsed ning samas eespool kirjeldatud väärtuste kompleksi kandjad.

Muinsuskaitsepiirangud on selleks, et kunagi mõeldu ja teoks tehtu kestaks võimalikult autentsel kujul edasi, selleks et neil, kellel on huvi ja oskust ehitist «lugeda», oleks võimalikult palju ehedat materjali, millest lähtuda. Ehitise «lugemisest» selle mõistmiseni jõudmiseks läheb muidugi vaja ka muid teadmisi.

Kuid teadagi ei saa autentsuse säilitamise nõue olla absoluutne ja «progress» on selles mõttes kindlasti ammu jõudnud ka vanade hooneteni (kanalisatsiooni, vee, elektri jms paigaldamine muudab ehitisi paratamatult). Konkreetselt linnahalligi puhul pole muinsuskaitse eritingimused sugugi üliranged nagu seda on püütud väita; näiteks on lubatud lühendada estakaadi ja ka kõiki algseid funktsioone ju ei taastata.

Kokkuvõttes peab tõdema, et linnahall on oma 37-aastase elueaga olnud üks avalikkuses enim vaidluse all olnud hooneid. Linnahalli juhtumit laiemasse perspektiivi tõstes näemegi, et poleemika ehitise ümber kujundab sellest tähendusrikka mälupaiga.

Viimane mõiste (les lieux de mémoire) on pärit prantsuse ajaloolaselt Pierre Noralt, kelle arvates on mõnedel objektidel (aga ka tekstidel, sündmustel jm) eriline «laetus», mis ühiskonda kõnetab. Mu meelest on just linnahalli vastuoluline sümboolsus, mis tähistab ühele üht ja teisele teist, teinud sellest lõppkokkuvõttes olulise kultuurisümboli. Osakem seda hinnata ning tehkem kõik, et see tähendusterikas objekt saaks oma elu kordatehtuna ja meie kõigi huvides edasi elada.

Tagasi üles