Donald Trump Ameerika Ühendriikide lippu kallistamas.

FOTO: SCANPIX

Kui demokraadid usuvad, et suudavad 2020. aasta valimised võita lihtsalt järjekordset «täiskasvanut» välja pakkudes, võib juba ette öelda, et nad panustavad valele kaardile, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Columbia Ülikooli Paul F. Lazarsfeldi keskuse sotsioloogiateadur Musa al-Gharbi.

Enamik ameeriklasi ei armasta Trumpi. Trump valitakse 2020. aastal arvatavasti tagasi. Kuidas saavad need kaks väidet korraga tõesed olla? Väga hästi saavad!

Isegi kui inimesed ei ole olukorraga rahul, ei ole nad enamasti valmis seda muutma. Minu uurimisvaldkonnas – tunnetus- ja käitumisteadus – nimetatakse seda vaikevaliku efektiks.

Tarkvara- ja meelelahutusettevõtted kasutavad seda omadust ära, et lasta programmidel koguda tarbijate kohta võimalikult palju andmeid või hoida meid «veel ühe osa» jagu üksisilmi seriaali vaatamas. Üldiselt muudab ainult viis protsenti kasutajatest vaikevalikuid ja seda sellest hoolimata, et nii paljud nii sageli muret tunnevad, mida ettevõtted kogutud andmetega ette võtavad või kuidas nad inimeste valikutega manipuleerivad.

Vaikevaliku efekt avaldab väga võimsat mõju ka Ameerika Ühendriikide poliitikas.

Veel neli aastat

Franklin D. Roosevelt valiti alates suurest majanduskriisist kuni Teise maailmasõja lõpuaegadeni neli korda järjest Ühendriikide presidendiks. Et riigijuhid ei saaks edaspidi võimu lõputult enda käes hoida, võeti vastu põhiseaduse 22. parandus, mis piiras tulevaste presidendi ametiaega maksimaalselt kahe korraga.

Sellest ajast peale on ametisse valitud üksteist presidenti.

Neist kaheksa on võitnud ka teise mandaadi: Harry Truman, Dwight Eisenhower, John F. Kennedy / Lyndon Johnson, Richard Nixon, Ronald Reagan, Bill Clinton, George W. Bush ja Barack Obama.

Isegi kolm ühekordseks jäänud kõrvalekallet toonitavad ametis püsimise normi.

Kui Gerald Ford oleks 1976. aastal võitnud, oleksid vabariiklased kolmandat korda järjest võimule saanud. Kui George H. W. Bush oleks 1992. aastal võitnud, oleksid vabariiklased neljandat korda järjest võimule saanud.

George H. W. Bush Saudi Araabias Ameerika sõdureid külastamas, 1990.

FOTO: Wikimedia

1932. aastast alates on partei ainult korra püsinud Valges Majas alla kaheksa aasta: see oli demokraat Jimmy Carteri administratsioon aastail 1976–1980.

Seepärast loeb vägagi, et Trump on praegu Ameerika poliitikas «vaikevalik». Juba puhtalt seepärast valitakse ta tõenäoliselt tagasi.

Populaarsus on ületähtsustatud

Trump sai esimeseks ametiajaks võimule hoolimata vähesest populaarsusest, võites ainult pisut vähem ebapopulaarset Hillary Clintonit. Usutavasti suudab ta seda vajaduse korral korrata.

Need valijad, kes presidendi Valgesse Majja viisid, toetavad teda vankumatult edasi. Ta on väikeste annetustega kogunud miljoneid dollareid oma tagasivalimiseks, suutes esimese saja päevaga ligi tõmmata kaks korda rohkem raha kui Obama. Ning ta on juba hakanud paigutama seda raha reklaamidesse võtmetähtsusega osariikides, kus nüüd ülistatakse tema saavutusi ja kritiseeritakse poliitilisi rivaale.

Ehkki enamik inimesi Trumpi ei armasta ega usalda, näitavad küsitlused, et ta seni vastab ameeriklaste ootustele või isegi pisut ületab neid. ABC Newsi ja Washington Posti uuring näitas, et kui valimised oleksid toimunud aprilli lõpul, oleks Trump võitnud mitte ainult valijameeste kogus, vaid ka rahva seas – seda hoolimata populaarsuse vähenemisest.

Donald Trumpi pilav plakat. Kõrval silt, millel nõutakse tema tagandamist. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Siinkohal võib eelneva toonitamiseks vaadelda kõrvale Kongressi valimiste mustreid.

Teise maailmasõja järel on Esindajatekojas seniseid saadikuid tagasi valitud umbes 80 protsendil juhtudest, Senatis 73 protsendil. 2016. aasta valimiste eel oli Kongressi populaarsus pelgalt 15 protsenti. Ometi oli tagasivalimiste osakaal tavalisest isegi suurem: 97 protsenti Esindajatekojas ja 98 protsenti Senatis.

Kui nüüd pidada silmas vaikevaliku efekti, siis vaadates, millised konkreetsed parlamendisaadikute kohad lähevad selles tsüklis ümbervalimisele, ja arvestades vabariiklaste domineerimist osariikide valitsustes, mis on lubanud neil muuta Kongressi valimiste ringkondi endale soodsas suunas, on demokraatidel äärmiselt raske saavutada 2018. aastal Senatis isegi lihtenamust. Veel vähem usutav on see Esindajatekojas.

Trump … või kes siis veel?

Vaikevaliku efekti järgi ei ole oluline see, mida avalikkus ametisolijast arvab, vaid see, mida nad arvavad kõige tõenäolisemast alternatiivist.

Carteril ei olnud ainult vähene poolehoid, vaid ta pidi võistlema Reaganiga. Populaarne filminäitleja oli hästi tuntud, teda usaldati ja ta tundis end meedias nagu kala vees. Washingtoni ladvik põlgas tema platvormi suuresti ära kui «voodoo-majanduse», aga Ameerika avalikkus pidas teda visionääriks ja inspireerivaks juhiks, valides ta lausa kaks korda järjest kindla ülekaaluga ametisse.

Trumpi vastasrind ei ole niigi heas seisus. Demokraadid on lakkamatult valijaid kaotanud juba aastaid. Demokraate nähakse keskmisest ameeriklasest palju kaugemal seisvat kui Trumpi või vabariiklasi. Ometi ei ole demokraatide juhtivad tegelased seni tahtnud kuidagi midagi põhjalikumalt muuta partei platvormis ja strateegias. Seepärast on selgusetu, kuidas demokraadid üldse saaksid oma toetuspinda laiendada või kas või selle edasist ahenemist ära hoida.

Vaevalt astub Trump Carteri teed pidi. Teised lähiajaloo pretsedendid tunduvad tema puhul usutavamad.

Näiteks Trumani populaarsus oli 1948. aasta valimiste eel umbes 39 protsenti, kuid ta sai oma konkurendist Thomas Deweyst üle kahe miljoni hääle ja valijameeste kogus 114 kohta enam. President pidas kärarikkaid valimiskoosolekuid võtmetähtsusega osariikides ja ringkondades, mis kampaania lõpupäevil muutusid aina rahvarohkemaks. Ent ajakirjandus ei pidanud neid toetusavaldusi oluliseks, sest küsitlused presidendi tegelikku valijaskonda kuigi hästi ei haaranud. Nii tuli tema võit peaaegu kõigile täiesti ootamatult … Kõlab tuttavalt, kas pole?

Ameerika asepresident Harry Truman mängib sõduritele klaverit. Pilli peal on näitleja ja laula Lauren Bacall. 10. veebruar 1945. Mehest saab president sama aasta 12. aprillil.

FOTO: Wikimedia

Samuti võib heita pilgu Trumpi ettekuulutajale Richard Nixonile. Kogu tema presidendiaja jooksul seisis ajakirjandus järsult tema vastu. Iseloomu poolest oli tegu paranoilise, nartsissistliku ja sageli väiklase mehega. Ometi valiti Nixon 1972. aastal tagasi kogu USA ajaloo vaat et suurima ülekaaluga: teda toetas 22 protsenti rohkem rahvast ja valijameeste kogus oli tema poolt üle 500 valijamehe enam.

Tõsi, lõpuks astus Nixon tagandamisohtu ennetades ametist tagasi. Aga enne seda jõudis ta otsustavalt muuta ülemkohtu koosseisu, mis kallutas selle enam kui põlvkonnaks jõuliselt paremale. Trump on selles mõttes juba kenasti samale rajale asunud.

Ja nagu Nixoni puhul, ei jõuta Trumpi korral reaalse tagandamiseni vaevalt enne tema teist ametiaega, kui selleni üldse jõutakse.

Tagandamise käivitamine nõuaks enamust Esindajatekojas. Selle teoks saamine nõuaks juba aga ka vähemalt kaht kolmandikku poolthääli ka Senatis.

Nixon seisis tagandamisega silmitsi seepärast, et hoolimata tohutu ülekaaluga tagasivalimisest olid demokraadid enamuses mõlemas Kongressi kojas. Clintoni tagandamise käivitas 1998. aastal vabariiklaste kontrolli all olev Esindajatekoda, kuid Senatis mõisteti ta õigeks, sest seal oli vabariiklastel ainult 55 kohta.

Ilma vabariiklaste massilise kaasatulemiseta ei suuda demokraadid isegi algatada Trumpi tagandamist, rääkimata juba selle protsessi edukast lõpetamisest, milleks läheb Senatis vaja kahe kolmandiku enamust. 2018. aasta valimised seda reaalsust ei muuda.

Teisisõnu – me võime arvestada sellega, et Trump püsib ametis kogu oma esimese ametiaja ja üsna tõenäoliselt saab ametisse ka teist korda.

Vladimir Putin ja George W. Bush autoga sõitmas Texases, 2001. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Võrdluseks võib tuua George W. Bushi, kes sarnaselt Trumpiga sai presidendiks pärast seda, kui oli kaotanud valimised rahva seas, aga võitnud need valijameeste kogus. Tema ametiaeg erines järsult kõigest, mida ta oli kampaania ajal lubanud. Tal kippus aina ette tulema piinlikkust tekitavaid apse. Peaaegu kõik pidasid teda asjatundmatuks ja ametisse sobimatuks. Olles sunnitud tuginema oma kehvasti valitud nõunikele, langes tema võimuaega nii mõnigi Ühendriikide lähiajaloo tõsine välispoliitiline prohmakas. Paljud tema sammud olid isegi juriidiliselt kaheldava väärtusega. Ometi valiti ta 2004. aastal tagasi tubli 3,5-miljonilise ülekaaluga – tõsi, osaliselt seepärast, et demokraadid pakkusid tema asemele John Kerry.

Kerry oli kindlasti kõigi parameetrite poolest sobiv ja kahtlemata asjatundlik mees. Ta ei olnud aga kuigi karismaatiline. Ettevaatliku ja pragmaatilise suhtumisega poliitikasse jättis ta Bushiga võrreldes nõrga ja otsustusvõimetu mehe mulje. Kauaaegne viibimine Washingtonis süvendas tema probleeme, sest oponendid said esile tõsta tema «meelemuutusi», jättes mulje, et tal puuduvad veendumused, tahtejõud ja selgepiirilised seisukohad.

Kui demokraadid usuvad, et suudavad 2020. aasta valimised võita lihtsalt järjekordset «täiskasvanut» välja pakkudes, võib juba ette öelda, et nad panustavad valele kaardile.

Et Trumpist saaks uus Carter, ei piisa sellest, et tema administratsiooni tegevus läbi kukub. Tema kukutamiseks peavad demokraadid välja käima oma Reagani. Seni ei paista väljavaated just kuigi head.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane