Siseminister Andres Anvelt.

FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Ei siseministeerium ega politsei pole üledooside tõttu narkootikumide tarvitajaid tapva fentanüüli asjus pime, vaid on juba aastaid pannud suurema osa oma narkovõitluse jõust just fentanüüliäri-vastasesse tegevusse, kirjutab siseminister Andres Anvelt (SDE).

Mida teeb inimesega fentanüül, tean kahjuks isiklikust kogemusest. See on võtnud ühe mu peretuttava, noore mehe, elu. Fentanüüli ohver ongi statistika järgi noor, vaid 30ndates eluaastates mees. Fentanüül on erakordselt ohtlik, sest see on ülikange sünteetiline narkootikum, mida on kerge üle doseerida, eriti kui turule tuleb mõni fentanüüli derivaatidest, mille kangus pole ka kogenud tarvitajale teada.

Seetõttu on politsei juba aastaid suurema osa oma ressursist pannud just fentanüülivastasele võitlusele, kuigi loomulikult tegeldakse ka lahjemate narkootikumide püüdmisega.

Iseküsimus, et politsei töö on vaid üks osa suurest pildist. Oleme ausad, narkootikumide (kuri)tarvitamine on tegelikult sotsiaalne probleem. Politsei tegeleb tagajärgedega, püüab narkokaubitsejaid ja konfiskeerib aineid, aga kui jätta välja ennetustöö noortega, siis paraku ei saa politsei põhjuseid kõrvaldada. Sellega ei taha ma vähimalgi määral lükata vastutust enda või politsei õlgadelt, vaid selgitada, et jagu saame probleemist vaid siis, kui igaüks täidab oma ülesandeid väga hästi. Võin uhkusega öelda, et politsei on tublit tööd teinud.

Räägime arvudest. Narkootikumi üledoosi tõttu suri 2014. aastal 102 inimest, 2015 – 83, 2016. aastal 94 ja tänavu esimese seitsme kuuga on narkootikumi üledoos võtnud 63 inimelu*. Enamiku surma põhjuseks on fentanüül, kuid nagu surmade arvus endis, on ka konkreetselt fentanüüli üledoseerijate arvus näha langustrendi. Tänavu moodustab fentanüüli üledoos 81 protsenti narkosurmade põhjustest, mis on üle mitme aasta madalaim näitaja. Selgelt on näha, kuidas hukkunute arv väheneb ja üks oluline tegur selle taga on politsei sihikindel tegutsemine pakkumuse vähendamiseks ehk nii narkootikumi maaletoojate kui ka edasimüüjate tabamine, samuti võitlus tänavadiilerlusega.

Olen ise aastaid tagasi riigikogu liikmena toonaselt siseministrilt Ken-Marti Vaherilt debattide käigus nõudnud narkovastases võitluses uusi meetmeid. 2013. aastal loodigi Põhja prefektuuri narkotalituse juurde tänavagrupp, mille abil pidas politsei kohe esimesel poolaastal kinni üle 60 narkokuriteos kahtlustatava isiku ehk diileri. Mõni aasta hiljem loodi samasugune grupp Ida prefektuuri juurde. Praeguseks on fentanüüli tänavamüük näiteks Tallinnas sisuliselt kadunud või muutunud väga varjatuks, nii et juhuostja seda enam kätte ei saa. Enim fentanüülisurmasid ongi olnud just Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Koos müüjate püüdmisega on kasvanud äravõetavad kogused. Sealjuures ei pea paika väide, justkui tegeleks politsei peamiselt kanepiga. Kui arvestada konfiskeeritud ainete hulk ümber doosideks, on selgelt näha, et konfiskeeritud sünteetilist ainete (sh fentanüül) dooside arv on suurem kui konfiskeeritud kanepist saadavate dooside arv. See oli nii 2015. aastal ja on olnud ka tänavu seitsme kuu jooksul.

Lahtiseletatult tähendab see, et kui politsei konfiskeerib rikka pruudi veimevaka suuruse koguse kanepit, siis doosides võrdub see poole Kasekese batooni jao fentanüüliga. Kolm aastat tagasi võeti ära 24 500 doosi fentanüüli ning 37 600 doosi kanepit, kuid tänavu on politsei konfiskeerinud 36 654 doosi kanepit ja lausa 56 667 doosi (ehk 1,7 kg) fentanüüli. See on väga suur töövõit ja kindlasti ei jää see sel aastal viimaseks.

Fentanüüli kangus on üks põhjus, miks on sellega nii raske võidelda – doosid on väga väikesed. Samuti peavad politsei tööga käima kaasas seadused, sest lisaks fentanüülile liigub palju samal toimeainel põhinevaid drooge. Nii tuligi seadust täiendada, et lisaks fentanüülile oleks keelatud ka kõik selle derivaadid. Sünteetilise narkootikumi turg areneb kiiresti ja kui sama kiirelt ja paindlikult sellele ei reageeri, on võitlus ette kaotatud.

Narkovastane töö peab käima aga ka ametnike ja poliitikute tasandil. Juba septembri keskel toimub Tallinnas eesistumise raames kohtumine, kus osalevad 28 Euroopa Liidu riigi narkovaldkonna poliitika koordineerimise eest vastutavad ametnikud ning Euroopa Komisjoni, Europoli ning Euroopa Narkootikumide ja Narkomaaania Seirekeskuse esindajad.

Kohtumise peateema ongi fentanüül. Kuivõrd see kipub vägisi levima ka teistesse Euroopa riikidesse, saame rääkida oma kogemusest ja tutvustada juba tõendust leidnud sekkumisi epideemia ja sellega kaasnevate kahjude vähendamisel ning kõneleda ka Eestis toimivast naloksooniprogrammist. Naloksooni kasutatakse alates 2013. aastast vastumeetmena opioidide mürgistuse ja üledoosi korral ning see tõi narkosurmade arvu järsult alla.

Teine riik maailmas, mis fentanüüli ja tegelikult opioididega laiemalt väga hädas, on USA. Mullu võtsid narkootikumid USAs elu 52 000 inimeselt. President Donald Trump kuulutas augusti alguses opioidide epideemilise leviku tõttu välja koguni riikliku hädaolukorra, lubades täiendavaid samme narkovastases võitluses. Ühe neist sammudest astume koos, süvendades omavahelist narkovastase võitluse alast koostööd. Kui meil on ameeriklastega samad probleemid, oleks patt kogemusi mitte vahetada.

Nii kohtusingi juuni keskel Maltal Euroopa Liidu tulevase eesistujana USA ja Euroopa Liidu ministrite kokkusaamisel USA toonase asesiseministri, praeguse siseministri Elaine Duke’ga, kellega leppisime kokku mõned mõtted, mida järgmisel ministrite kohtumisel novembris Washingtonis loodetavasti teoks teha õnnestub. Kuni asjad pole lukku löödud, on vara neid maha hüüda, aga asjaliku koostöö seeme on külvatud ja olen kindel, et nende vilju nopime ka pärast eesistumise lõppu.

Kõik eelnev ei tähenda, et me siin Eestis tegeleme vaid fentanüüliga. Jah, sinna läheb enamik politsei ressursist, aga suurt rõhku pannakse kõigi narkootikumide konfiskeerimisele, sest kurb kogemus kipub näitama, et raskemate ja ohtlikumate narkootikumide tarvitamine saab tihtilugu alguse nii-öelda leebematest narkootikumidest.

Fentanüülisõltlane on staažikas narkomaan, see on narkomaania viimane faas ning üledoseerijate verest leitakse alati kokteil erinevatest narkootikumidest. See tähendab, et selle inimesega on ammu lood kehvad, aga tihtilugu me ei oska või mõnikord ka ei taha seda märgata.

Ka minu peretuttava, selle noore mehe ema ei uskunud, et tema pojaga võiks midagi lahti olla, isegi kui teatud märke nägema koolitatud inimesed talle seda ütlesid. Ma ei tea, kas selle mehe elu oleks saanud päästa. Küll aga tean, et saame päästa palju elusid, kui võitleme narkootikumide vastu ühiselt. Ma ei pea silmas ainult ministeeriume, siseturvalisuse ja -julgeoleku ning tervishoiuasutusi. Peame ka ühiskonnas inimestena koostööd tegema, märkama, hoolima ja aitama. Et inimesed ei jääks oma probleemidega nii puntrasse, et nad üldse narkootikumidest leevendust otsiksid.

* Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi andmetel